NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Suu laulab, süda muretseb


Linnar Priimägi kirjutas aasta tagasi Eesti Päevalehe lisas Möte, et tarbimisühiskonna vastane võitlus on mõttetu, sest soov luksuse järele olla inimesele igiomane. Priimägi nentis, et ilus asi on kallis, ning praktilisest tarbimisväärtusest enama ihaldamine ongi kunsti ja kultuuri liikumapanevaks jõuks. "--- inimene ei ela "ainult leivast", tal on ka kõrgemaid väärtusi – ta tahab süüa maitsvalt, magada turvatundes, hingata vabaduses, armastada õnnelikult, elada huvitavalt, luua isikupäraselt." Siit ka üks seletusi, miks ökojutt ja säästukõne inimestele nii ebamugav ja väheahvatlev tundub. Sest see tähendab justkui luksusest loobumist. Jõuamegi nüüd "Nafta!" teljehüpoteesi juurde – nafta saab lähitulevikus otsa, ja kui ei leita kiiremas korras alternatiivseid energiaallikaid, on heaoluühiskonnaga tsau-pakaa. Niisiis, ületarbimine on paha, teiste arvelt tarbimine on ekstra paha, vastutustundlikum tarbimine lükkaks kataklüsmi edasi, võidaks teadlastele-inseneridele aega, ja tagaks elamisväärse, tänases mõttes "normaalse elu" – maja maal, töökoht linnas, kaks autot garaažis – ka meie lastele. Sellest "Nafta!" räägibki.

Kuidas aga teha niisugune tõsine lugu söödavaks eestlasele, kes enamat kui riäälitisõu-kangelaste eraeluprobleemid kollase meedia kastmes pärast pikka päevatööd vastu võtta ei jaksa? Lihtne – tuleb sõnumit laulu, tantsu ja tolatsemisega lahjendada. (Ma muidugi ei usu, et neid õhtulehe-eestlasi teatrisse sadade kaupa satub, nii et siin on iroonia-paroodia-saega natuke vale võsa kallale tormatud). Lavastuses kasutatud "Noa laeva"-nimelise riäälitisõu kangelased on muidugi värvikad tegelased "elust enesest", nagu nägime juba Ojasoo/Karu palju teravamas/terasemas tükis "Asjade seis", aga liiga pikaks venib see ärapanemine. Ja diskokera tähesäras sooritatud laulu- ja tantsunumbrid ei tööta siinkohal enam nii valusalt nagu "Asjade seisu" noorte lavakate vapper vastuhakk labase maitse domineerimisele.

Peab tunnistama, et... pisut pikem prooviperiood oleks tulnud kasuks, et äratussõnumite tempot timmida, lohisevaid otsi koomale tõmmata. Otsetabamustest ju puudust ei ole – ühesuguse teibaga saavad vandenõuteoreetikud, laenuorjuse kehtestanud röövpankurid, Eesti riigi selgrootud ja lühinägelikud, igas suunas koogutavad poliitikud Ansipiga eesotsas, kes energia-probleemi olemasolu lihtsalt ei tunnista ega ilmselt ei hakkagi tunnistama, sest nemad usuvad tuhandeaastasesse nafta jätkumisse, jne. Need, kelle jaoks kehtestub elu lauses "kui pappi ei ole, siis keppi ei saa".

Kuidas tasakaalustada üleolev irve ja siiras idealism, selles on küsimus. Idealistlikku nooti toonitavad lavastuses katked Juhan Liivi ja Jaan Kaplinski luulest, mis viitavad, et apokalüptiline nägemus maailma lõpust ei pruugigi kiskuda kannibalismiks, vaid vastupidi – tarbimispainest vabana on elu ehk elamisväärsem – peeruvalgel, porgand põses?

Kui tõesti leidub saalis keegi, kes valib etendusejärgsel hommikul töölejõudmiseks mõne muu transpordivahendi kui oma liisitud maasturi, on kõik korras. Miski nihkus paigast, miski jäi paigale. Teater näitas, et mõtleb, suu laulab, süda muretseb...

 

Margit Tõnson

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress 22. veebruaril 2006.