NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Rohelise NO-lase okkaline rada


Sõnad või teod?

 

Mis saab elust pärast tarbimisorgiat ja progressiajastu lõppu, kui maailma naftatünnid tühjad?” on NO99 küsimus. Kui vaatad “Nafta!” ära, tekkivat soov auto teatri ette jätta. Vaatame, vaatame….

Raske on valida, kelle poolt oled selles lavastuses, sõnades saame hakkama, tegudega on keerulisem. Ei kujuta ennast ega ka NO poisse-tüdrukuid kusagil Alutaguse metsakülas Pentti Linkola moodi põldu harimas, jahti pidamas ja kala püüdmas. Soomlast Linkolat tuntakse kui rohelist ekstremisti ja ökofašisti, kuid mehe sõnad-teod on kenasti kooskõlas.

Enne “Nafta!” algust võin hinnata põlevkivihunniku suurust, mis kulub elektri tootmiseks, et valgustada etendust. Teen oma valiku – kulutan koos saalitäie rahvaga selle kuhja ära. Kui oleksin Linkola mehi, jääks see fossiilihunnik maapõue, sest inimesel on moraalne õigus ainult sellele, mis eluliselt vajalik. Teater tuleks kinni panna.

Lavastuses saab pahandada Stockholmi vahet lendav kaubareisija. Aga, käsi südamele, kõik oleme mööda maailma ringi kolanud, lennanud teatrifestivalidele, teaduskonverentsidele, nõupidamistele. Ega osoonikiht küsi lennureisi eesmärki – miks peame ennast kaubareisijast paremaks? Hoiame kokku oma aega ja vaeva, mistõttu meie ökoloogiline jalajälg on jälle numbri jagu suuremaks kasvanud. Teeb see meie jalajälje kaunimaks, kui see kunsti nimel on paisunud? Lendamine tuleks lõpetada.

Mõelgu ma ümber oma tarbimisharjumused ja elulaad, matku maha magus progressimõtte: homme parem kui täna. Aga autot, maja maal, puhkusereise tahan ikka. See olevat kurjast, deklareerib teater. Deklaratsioon ei veena, ainus, mis veenab, on raha, mis otsa saab. NO teab ette ka järgmise käigu: lähen panka laenu võtma. Seda teed on käinud ka nemad ise, noored ja käredad. Nii tõdemegi ühiselt, et oleme panga orjad. Ei ole meist uhkeid Linkola mehi, käremeelne roheline maailmavaade ei sobi. Otsiks mõõdukamat rada.

Äkki tasuks kaevuda alateadvusesse, kus tiksub veel esiisade ettekujutus heast elust, päevade kaupa kasuka all ahju peal pikutamisest ja sularasva söömisest. Olgu, sularasva enam ei taha, aga pikutada pole veel jõudnudki. Lesiv inimene peaks rohelisest vaatepunktist kõige ohutum olema: ei kuluta suurt midagi, kui oma kodus lamab ja tuld põlema ei pane. Mäletate anekdooti valgest mehest, kes mustanahalist banaanipuu all pikutajat tööle kehutab: teed tööd, saad palju raha ja siis saad lubada endale mõnusa äraolemise. Ja mida pikutaja selle peale kostis… Kahju, et meie kliimavööndis banaanid ei kasva.

 

Argipäev

 

Naftakriisist räägite? Aga elu argipäev ongi üks pidev kriis, kus sada isiklikku tulekahju ootavad kustutamist: suurusehulluses ülemad, auahned alamad, puberteedieas lapsed, põdurad vanemad, napsitavad närvilised elukaaslased, autoparandusest-eluasemelaenust rääkimata – see on keskealise maailm. Kuhu siia mahub veel naftakriis? Loobugu ma autost? No ei jõua punktist A punkti B ilma selle kuradi autota.

Nii et naftakriis mind autost lahti ütlema ei pane, aga üks mure ikka on. Kas jätkub puhast õhku, vett ja saastamata maad, kus toitu kasvatada, kuidas tuleme toime üleilmaliste haigustega? Tervet maakera karantiini ju ei pane.

Niisiis autost ei loobu ja tuba tuleb kütta, sest õues on külm. Üks kord selle talve jooksul oli mul selle kõige pärast ikka kole häbi – see ei juhtunud teatris, vaid siis, kui nafta tappis linde Keibu lahe ääres. “Nafta!” lavastus vaatab sellest mööda. Kui NO poisid laval rääkima hakkasid, et kohe lõpeb nafta otsa, oli mul korraks isegi hea meel, vähemalt lõpeb naftatransiit. Surm kodumerel varjutas teatrilava ohudraama. Miks teater seda traagikat, mida elu kätte mängis, lavastusse ei pannud? Pidas liiga odavaks trikiks mängida kujundiks üks naftast lämbuv sinikaelpart. Samas avaldatakse meile kavalehel utoopilisi unistusi sellest, kuidas Eesti sõjaväelane peaks/võiks paljastada Ameerika naftaäri Iraagis. Intellektuaalne ülekuumenemine.


Propaganda lõuahaagid


Naftat!” võib nimetada tarbimisvastaseks propagandalavastuseks. Paremini kui naftakriis män­giti välja protest raha- ja pangaorjuse vastu.  Pangavastasus kogus laval tuure, lausa barrikaadidele kutsuv revolutsioonilipp toodi välja, lõpuks mindi sõna otseses mõttes tänavale – läkiläki peas pangamaja peale röökima. Mõnikümmend minutit tagasi olin isegi selle maja poole rusikat viibutanud, sest panga juurdeehituse tõttu nappis teatrimaja ees parkimiskohti. Vaat sulle saatuse iroonia ja hüva leili! Laval sündinud revolutsionääri lõpp oli kurb, õues sai ta möödakäijalt vastu lõugu (nagu videoekraanilt nägime).

Vastu lõugu antakse ka lava peal, tugevam klobib nõrgemat, kaaslased vaatavad pealt ja ajavad iba poliitilisest korrektsusest, naine ilmutab kaastunnet ja otsib õiglust … kuni lahkub tugevama embuses. Ja niimoodi korraldabki toores jõud – meie keeli raha – maailma ära. Vaatame virila näoga pealt, kes lavalt, kes saalist, kes parlamendist, kes raadiomajast… ikka õhku nuusutades, et ise mitte vastu lõugu saada.  Nii et brutaalsete lõuahaakidega mängitakse ette “Nafta!” kõige stiilipuhtamad stseenid, puust ette ja punaseks, ja õrrituselement hakkab tööle.

Sõnainimesena hõikan NO-laste poole: leidke üks kirjutaja! Vaimukast tekstist, mis toetaks Semperi ja Ojasoo visuaalset maailmaloomet, jääb vajaka. Tuleb meelde “Asjade seis” (kõrgema lavakunstikooli diplomilavastus), kus oli mingi alustekst, mida Ojasoo ise julgelt täiendas ja tulemuski oli terviklikum kui “Nafta!”.

Praeguses lavastuses oli näitleja kostüüm kõnekam kui tekst: meie keskele saabuvad ufonaudid, või on need progressiajastu glamuuri-inimesed hõbetürpides, kes ainult laulavad, tantsivad ja räägivad mikrofoni. Ufo-nautijate aeg ei kesta kaua. Hõbetürbid vahetatakse ülikondade vastu – uued suled, uued jutud. Üks mees räägib nagu IX klassi geograafiaõpik, kritiseerib õppur mu kõrval. Monoloogipidaja jutus ei ole suulise keele loogikat. On see taotlus või valearvestus? Igatahes ei ole see näitleja süü, et naftabarrelite jutt on publikule kui hane selga vesi. Paremaks läheb asjade seis siis, kui teisedki näitlejad saavad ka ülikonna selga ja laval hakkab sündima midagi diskussioonilaadset: üks väidab ja teine vaidleb vastu, kolmas küsib publikult – kergem jälgida ja lavastus saab elu sisse. Ülikondades seltskond hakkab pisitasa ahvistuma. Lõpuks rebitakse riided seljast ja laval läheb lahti alasti meeste sõjatants. On see mõtleva inimese krahh? Liigi metsistumine on igatahes kõnekas… Quo vadis?

See, mis järgneb, peaks olema jubedamast jubedam (inimkonna jaoks), aga tegelikult on tüütumast tüütu (vaatajale). Tragöödia asemele tuleb farss – ega ma sellepärast pahanda, see on täna lausa kohustuslik. Hoopis sellepärast pahandan, et terveks tunniks aheldatakse mind reäälitisou külge, isegi lahkumisvõimalust ei pakuta (nagu NO teatri avalavastuses).

Kas on laval TV-paroodia? Pole televaataja, ei oska öelda, koolilaps kõrval samast subkultuurist, ei ütle mulle midagi ette. Selles sketšide tohuvapohus laguneb lavastus ja kaob teatris olemise mõte. Paradoks: see kes televärki vahib, ei tule ju NOsse ja see, kes saalis, ei tunne jälle telet – täiega vale aeg ja koht. Eero Epner kavalehel viitab narride laeva kujundile. Lavastuses kõneldakse Noa laevast. Olgu – nafta maailma lõpukujundiga sobib Noa laev hästi. Laevale valitakse reisijaid tele-show põhimõttel. Mida ma pean sellest järeldama – et maailm on kui hulluks läinud narrilaev, mis lõpu poole triivib? Seda ma lugesin kavalehelt, mitte lavastusest.

Näitlejad olid küll osavad tüübiloojad, vaataja silme ees käisid nad pidevalt riideid ja parukaid vahetamas, aga oli sellel ka mingi mõte (meenutas ühte kunagist Baskini estraadikava)? Ja miks ma pidin seda kõike vahtima väikeselt videoekraanilt, kael kõveras. Lavastus võib muutuda, võib-olla suudavad NO-lased ise seda telepilgarit ajapikku ohjata.

Lavastuse lõpust on meelde jäänud paar teravat kujundit: naine pistetakse nahka kui vitamiini- ja mineraalaineterikas liigikaaslane. Võidumehed pudenevad laiali. Ainus, kes alles jääb, sõtkub paigal seisvat jalgratast, et saada valgust väikesest elektrilambikesest oma pea kohal. Selles on juba väikest hingesugulust Linkola filosoofiaga.


Isiklikku


Töötan Eesti Raadios, peadirektor maksab mulle palka, millega suurt tarbimisbuumi ei tekita. Nii et elame säästlikku elu. Samal ajal kui juhtivad kultuuri-insenerid mind aina säästlikumaks koolitavad, kibelevad nad ise uut ja suurt maja betooni valama, sest ainult kinnisvarahindades, betoonitonnides, suruõhuhaamri purustusjõus ja kraana kandevõimes mõõdame täielises Eestis Vabariigis kultuuri, sealhulgas ka raadio ja televisiooni häädust. Tunnen hingesugulust “Nafta!” vintsutatud jalgratturiga, kes kõigest jõust väntab, et pirnike ikka põleks. Aga kus sa betooni ja showbusiness’i vastu saad?

Nafta!” lavastus on kaugel täiuslikkusest, see ei suuda võistelda “Padjamehe” jõhkra sõnatäpsuse ja “Samuraide” range rituaalimasinaga, aga ta esitab lapsesuuga mõned küsimused ja astub kapitalismi pühamast pühama rituaali – tarbimise vastu.

Kes vajab Tallinna – Tartu neljarealist maanteed, kui nafta osakorral ja bensiinil kulla hind? Miks kallis džiip on prestiižne ja kallis ökoauto seda ei ole? On see lahendus, kui džiibimehed hakkavad sõitma ökoautoga?

Mina sõidan Škodaga, džiibimeeste silmis see polegi auto. Järelikult ma ei sõidagi autoga. Nii et kõik oleneb vaatepunktist ehk demagoogia lennukuse astmest.


Maris Johannes
Ilmunud ajalehes Sirp 17. märtsil 2006