NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Ära söö kiles saia


Ilmselt on enamikele siinistujaist tuttav kurtmine, et Eesti tavapäraselt lopsakas kunstimaastik muutub hetkega kõrbeks, kui me möödume “sotsiaalse kunsti” teeviidast. Kurdetakse, et eesti autoreid on huvitanud juba aegade algusest pigem esteetiliste omailmade loomine kui vahetu reageerimine presidendivalimistele, tööpuudusele, politseivägivallale. Jättes siinkohal kõrval selle seisukoha peenema lahkamise, võib öelda, et eesti teatris on seis veelgi kurvem: seal pole jõutud isegi sotsiaalse teatri puudumise kurtmise juurde. Vahel küll seda ihaletakse, nõutakse ESTO-TV tulekut teatrisse, kuid samas ka selgelt kardetakse, peljatakse. Ühe pealinna teatri aastaraamat intervjueerib oma töötajaid ning küsib kõigilt: kas meil on sotsiaalset teatrit vaja? Ning talle vastatakse: aga armastus ongi ju sotsiaalne.
Tõsi, on mõned üksikud näited dokumentaalse aluspõhjaga teatrist (eelkõige Merle Karusoo lavastused), mõned näited kodanliku teatri võtmes tehtud murelavastustest ning terve rida lavastusi, mille puhul kriitikas on märgitud, et “teema on aktuaalne tänapäevalgi” või “antud tegelaskuju omab selget paralleeli meie kaasaja Eestis”. Võib seega pingutamata öelda, et niigi õhuke sotsiaalse teatri kiht suusatab valdavalt ikkagi tuntud sümbolisatsiooni ning estetiseerimise paralleelradu. Kui tahetakse öelda midagi peaministri kohta, siis lisatakse mõnele tragöödiakangelasele mõni väline liikumisskeem või tsitaat, mille järgi publik kohe mõistaks: antud karakter polnud praegu päris tema ise, ta oli peaministri sümbol. Järelikult: “antud tegelaskuju omab selget paralleeli meie kaasaja Eestis”.
Seetõttu oli üks prooviperioodi ajal valminud Juhan Ulfsaki artikkel meile märgiliselt oluline: ta tegi ettepaneku hüljata sotsiaalse teatri mõiste ning rääkida poliitilisest teatrist. Usun, et vähemalt teatud määral võis Ulfsak selle all mõelda ka teatud spetsiifilisi teatri omadusi, mis lubavad just teatril olla ehk poliitilisemad kui mõned teised kunstivaldkonnad. Täpsemalt mõtlen siin poliitika peaomadust - suhtlemist ja ärarippumist massidest. Sellele, kas poliitilise teatri puhul on tegemist plussi või miinusega, püüaksin vastata lõpu poole. Samuti tahtsime, et selle asemel, et saaks rääkida, et üks või teine asi “märkis midagi”, oli millegi sümbol, et selle asemel see asi olekski see või teine asi sel määral, kui see kunstilises tekstis on võimalik. Kui me tahtsime rääkida peaministrist, me läksime tõepoolest peaministri pressikonverentsile ning palusime tal endal öelda, mis juhtub kui nafta lõpeb. Hoidsime kokku nii peaministrit kehastama pidanud näitleja paruka kui grimmi pealt.

Järgmisena peatuksin kolmel teemal, mis kerkisid esile seoses “Nafta!” lavastamisega ning hilisema retseptsiooniga. Need on teemad, mis näivad kandvat endas mitte ainult konkreetse kunstilise teksti vastuvõttu, vaid laiemat tähenduslikku ootust poliitilisusele pretendeerivale kunstile.

Üks peamisi seisukohti, mis on peamiselt esile kerkinud etteheitena, on seisukoht, et lavastuse autorid peavad täielikult ühte sulama lavastuse sõnumiga. Ehk täpsemalt: kritiseerides nafta raiskamist, peavad ka autorid ise eraelus naftat mitte raiskama – veelgi parem, kui nad ei tarvita seda üldse. Üks tuntud kriitik kirjutas kultuurilehes Sirp: “Ei kujuta ennast ega ka NO poisse-tüdrukuid (pangem tähele poiste ja tüdrukute retoorikat) kusagil Alutaguse metsakülas Pentti Linkola moodi põldu harimas, jahti pidamas ja kala püüdmas”. Ning: “NO teab ette ka järgmise käigu: lähen panka laenu võtma. Seda teed on käinud ka nemad ise, noored ja käredad.”
Ent kuigi etteheide võib kõlada esmalt isegi kummalisena, on see teatud määral ometi oluline. Keset prooviprotsessi vedasin lavastajaga ühe liitri viina peale kihla, kas ta suudab olla päeva ilma, et ta tuleks kesklinna kodust kesklinna tööle autoga. Tema ütles, et suudab, mina, et ei suuda. Mina võitsin.
Kuid kuna etteheide kõlas Erinevas sõnastuses ikka ja jälle, ühendades nii erinevas vanuses, soo kui koolkondlik-ideoloogilise taustaga kriitikuid, siis näib, et antud nõuet loetakse just poliitilise teatri iseväärtuseks. Seega: niipea, kui lavastus räägib justkui tegelikkusest otse ja vahetult, kui justkui kaob kaitsev kunstiline filter, siis muutubki lavastus kuidagi tõeliseks, kuidagi ehedaks. Ometi on see illusioon, sest ka poliitiline teater on endiselt teater, kunstiline tekst. Nii sümbolisatsioon kui estetiseerimine toimivad seal endiselt ning isegi kui manifesteeritakse nendest täielikku loobumist, on ka selle manifesti muutumine kunstiks teatud institutsionaalne paratamatus. Manifesteerib ju ikkagi teater. Oleks naiivne teeselda, et me sellele paratamatusele ei allu, küsimus on ju lihtsalt määras. (Olgu vahemärkusena öeldud, et see institutsionaalne paratamatus mõjub halvavalt ka tõsiseltvõetavusele – tegemist on ju kunstiga, öeldakse kergendatult. Ent sellest veidi hiljem pikemalt.)
Vabandust, et ma olen sunnitud järgnevalt tsiteerima niivõrd kulunuks tsiteeritud mõtlejaid nagu Roland Barthes, lihtsalt teatri kohta on värskeid jõulisi teooriaid väga raske leida, sest enamasti käsitletakse teatrit ikka läbi muheda kunstiprisma, räägitakse teatrist kui Teatrist sõna kõige halvemas mõttes. Näibki, et suur osa teatriteooriast tõukub mingist ideaalsest vormist, kirjeldab mingit janu, mis väga harva aga nn päris-teatris saab kustutatud. Ka Barthes, kes oli teatriga päris palju seotud ning kes on kirjutanud ridamisi artikleid teatrist, ütleb ühes oma essees: Ma olen teatrit alati väga armastanud, ja seetõttu ei lähe ma sinna enam kunagi. Ühesõnaga, Roland Barthes avaldas 1954. aastal anonüümselt ühe juhtkirja, kus kutsub üles looma populaarset teatrit, mille peamiseks eeltingimuseks on kodanlikust teatrist loobumine. Ehk teisisõnu: kui teater soovib tõepoolest rahvaga otse ja vahetult kõneleda asjadest, mis sünnivad otse ja vahetult – nagu soovib “Nafta!” -, siis peab ta olema puhastatud kõikvõimalikest kodanlikest struktuuridest. Loomulikult loogiline ja arusaadav samm, mida NO99 aga ei teinud ega kavatsenudki teha. Püüan kirjeldada, miks. Nimelt meenutagem, et üleskutse kirjutas Barthes, filosoof, teoreetik. See ei luba meil tema seisukohta naeruvääristada, pidada seda teostamatuks, vaid pigem lubab meil tõlgendada tema üleskutset mitte majanduslik-tehnilise näpunäitena, vaid teatud metafoorina. Ehk täpsemalt: selleks, et kõneleda rahvaga, ei tohi teater käituda kodanliku teatrina. Ning see ei puuduta niivõrd piletimüüki ja kavalehti, kuivõrd näitlejate mängu. Kui näitleja tuleb poliitilises teatris lavale, siis ei tohi ta tulla lavale samamoodi nagu kodanlikus teatris. Ta ei tohiks – isegi kui see on vaid teoreetiliselt võimalik – paljastuda endas seda institutsionaalset paratamatust, seda raamistikku, mille sees ta kõneleb. Ehk: ta ei tohi rääkida nagu Näitleja Teatris (suurte algustähtedega), sest siis räägib ta just nimelt kodanliku teatri eest. Ometi on meil selge, et näiteks poliitiline kunstnik ei räägi galerii või muuseumi eest, poliitiline helilooja ei esinda heliloojate liidu seisukohti ja nii edasi. Ent kodanliku teatri näitleja näib olevat niivõrd määratud institutsionaalsest taagast, et ka tema kõnelemine näib olevat määratud direktori käskkirjaga, kus ta kinnitatakse rolli. Tõsi, selle vältimine näib olevat võimatu, kuid ma tean, et vähemalt “Nafta!” puhul selle poole püüeldi. Etenduste käigus lisandus näiteks lavastusse stseen, kus üks näitlejaist astub nö rollist välja ja peab vihase omakirjutatud monoloogi. Võib-olla olekski see üks poliitilise kunsti võtmeid ning seda just teatris: et räägitaks iseendana, mitte kellegi teisena. Kui kunstnikele näib säärane seisukoht loogilisena ja klišeelikuna, siis teatris eeldab säärane lähenemine ühe peamise teatrikaanoni rikkumist, kuna näitlemise tuum näib olevat ikkagi kellegi teise eest kõnelemine.

Teine oluline küsimus “Nafta!” puhul on tema vorm. Kui etendus algab laadis, mida võib kõhklusteta atribueerida nn poliitilisele või kontseptuaalsele kunstile – näitleja tuleb, seisab keset tühja lava ning lihtsalt räägib kahel pool seisvale publikule populaarteadusliku tooniga naftakriisist -, siis kohe tema järel tuleb lavale teine näitleja, kes ütleb: “Rahvas on väsinud. Ega nad siis teatrisse seda vaatama ei tulnud. Teeme lõbusalt, laulude ja tantsudega.” Ning tõepoolest, edasi tõmmatakse selga kabareevestid ning edasine on täidetud erinevate laulude ja tantsudega. Lavastus ise pakuks välja justkui põhjenduse: kuna publik on väsinud ning kuna publiku ootushorisont ootab teatrilt lõõgastust, siis varjutatakse tõsine teema isuäratava vormiga. Ehk siis: Marco Laimre järgmine kriitiline näitus oleks teostatud aktiväljapanekuna. Olgu etteruttavalt öeldud, et just säärasena, kabaree või aktinäitusena, enamik publikust meie nn poliitiliste taotlustega teatrit ka vaatleb.
Ent antud nippi võiks vaadelda ka teistmoodi, kasvõi kui sihiteadlikku mängu kontseptuaalse kunsti klassikalise kostüümiga, teatud vormiomadustega, mida on harjutud ootama kunstilistelt tekstidelt, mis kirjeldavad ennast poliitilistena.
Katset võib vaadelda ka kui püüet pääseda eesti teatrist, mis on harjunud ennast äärmiselt tõsiselt võtma, eneseiroonia ja –vaatluseta. Siinkohal tuleks meenutada ehk Mati Undi novelli Kuidas päästa eesti kunsti, kus ta kirjeldab kunstnik Helgat, kes on “kohutavalt andekas”, kuid kelle “stiil on kuidagi külm ja mõistuslik”, kuid. “Aga,” kirjutab Unt, “meid kurvastas kõige rohkem tõsiasi, et sisemine kirg ei näinud Helgas mitte puuduvat, vaid oli otsekui varjatud mingi tülleesriide taha”. Niisiis püüab minajutustaja kunstnik Helga armuma panna, et temas veidikenegi rohkem oleks kirge ja elurõõmu. Ometi katse ebaõnnestub, Helga põgeneb ning minajutustaja abikaasa ütleb, et “küll oled ikka kehv poiss, ei läinud ise eesti kunsti päästma”.
Ent on veel üks võimalus, mis näib ütlevat, et antud vormirõivastus on tegelikult juba iseenesest poliitiline. Lavastus näib kabareega tunnistavat mitut kriisi. Kriisi teatris kui säärases, mis vajab seksikat katet isegi siis, kui tahetakse rääkida elektrijaamade tulevikust. Kriisi publikus, mis näibki ootavat vaid seksikat katet, mõnusat äraolemist, midagi, mis ütleb neile, et laval toimuv puudutab kedagi teist, aga mitte neid. Kriisi poliitikas ja meedias, nende romantilist säraiha, eestlaslikku iha kõndidega kummikutega moelavale ja olla glamuurne. Ning teatud sisemist kriisi ka “Nafta!” ettevalmistajates, kes tunnistavad avalikult, et oma poliitilist kunsti just säärasena riietades polnud neil tegelikult enam teist valikut.

Kolmandaks juhiksin tähelepanu ühele kummalisele ning veidi paradoksaalsele nähtusele. Nimelt on “Nafta!” meie teatri ajaloo kõige populaarsem lavastus. Me oleme kuulutanud välja ridamisi lisaetendusi ning nende piletid müüme läbi kiiremini, kui müüdi pääsmeid “Metallica” kontserdile. Üks mu endisi kolleege läks ühissauna ning kuulis laval istudes, et tema kõrval räägiti “Naftast!”. Üleeile sõitsin koju bussiga ning kuulsin kahe noormehe vestlust, kus üks küsis teiselt: “Oled sa NO-teatri Naftat! näinud? Väga lahe asi. Ma ei ole ise näinud, aga arvan, et sulle meeldiks.” Neid näiteid võiks tuua veelgi. Kunstimaailmas tähendaks see, et Evald Okase või Toomas Vindi näituste asemel raporteeritaks erakordsest publikumenust Marco Laimre või Vägivalla ja propaganda näitused. Ent usun, et olukorra paradoksaalsus on klaar: lavastus, mis on oma taotluseks sõnastanud sotsiaalselt ebasõbralike teemade käsitlemise, on muutunud korraga äärmiselt publikusõbralikuks. Veelgi enam: kriitikute sõnul sõimatakse lavastuses publikut ning tegelikult ei ole see seisukoht tõest väga kaugel. Tsiteerides Ene-Liisi: me tahtsime rahvale öelda, et nad on lollid. Ja et meie oleme ka lollid. Seega: rahvas tungleb uste taga, et kuulda ja näha, kuidas neid sõimatakse.
On loomulikult selge, et hoolimata nn “rohelise temaatika” trendikusest on menu taga eelkõige lavastuse vorm, stiililine sekser kabareest, estraadist ning kriitilisest konfliktist. Seda võib oletada, aga selle jälgi võib lugeda blogidest ning netikommentaaridest, aga seda võib kuulda – nagu juba öeldud – hea õnne korral ka ühissaunades ning ühistranspordis. Suurem osa publikust naudib stilisatsiooni, ta niiöelda limpsib kunstipärast tuhksuhkrut ja jätab järgmised kihid maitsmata, lakkudes vaid nende pealispinda. Olles aastaid töötanud ühes pealinna kommertsgaleriis, julgen öelda, et sarnane olukord, kus ängi asemel nauditakse ängi kunstipärastatud vormi, kus avangardi asemel ostetakse veidi teistsugust maastikumaali, ei ole sugugi haruldane. Ent olles lavastuse kuulutanud “poliitiliseks”, näib, et me oleme kuulutanud selle koheselt ka kriitiliseks, millekski, mis langetab mittepopulaarseid otsuseid ning ei soovi omada mingit ühisosa argipoliitika populistliku koega. Osutumine menukaks peaks seetõttu olema häbi, märk ebaõnnestumisest. Hiljuti teatris töötanud mainekas saksa lavastaja, kellele lavastus üldiselt meeldis, oli kriitiline just antud seisukohast lähtuvalt. “Vaadake,” ütles ta, “lavastuse lõpus korraldate laval reality-show imitatsiooni, napaka ja sõgeda, kus valitakse inimesi Noa laevale. See peaks muutuma vastikuks, eemaletõukavaks, sest show mängud apelleerivad otse, ilma erilise kunstilise töötluseta inimeste ahnusele, kadedusele, vihkamisele. Ent etendusel, kus ma käisin, ei muutunud see vastikuks: inimesed elasid siiralt kaasa laval toimuvatele võistlustele ning vuhvel-saatejuhi käskluse peale aplodeerisid. Te peate tõsiselt mõtlema, mida tegite valesti.”
Seega: kui poliitiline antipropaganda muutub enese vastandiks, muutub edukaks propagandaürituseks, mis toob kohale masse, siis kas on “Nafta!” ebaõnnestunud? Seda isegi juhul, kui jätta kõrvale eriti eesti kultuurile sageli iseloomuliku nartsissismi, kus võõraste pilkude rohkus tekitab ehmatust ning häbenemist, isegi ebakindlust enda määratlemisel tõsiseltvõetava kunstina.
Väiteid võib olla mitmesuguseid, nii vastu kui poolt. Võib öelda, et kui teater tahab olla poliitiline, siis ta peabki eesmärgiks seadma rahvaga suhtlemise, ta peab jõudma publikuni, haarama masse. Ent kohe võiks vastu väita – nagu väitis üks tuntud ajaloolane pärast “Nafta!” vaatamist -, et see soov on naiivne. “Revolutsiooni,” kirjutas ta, “ei tehta teatris, vaid tänaval või parlamendis”. Ka üks tuntud avangardteatri kunstiline juht on kõnelenud tuttavatest poliitikutest ning ärimeestest, kellega mõnus suhtlemine katkeb niipea kui tema, end kunstnikuna positsioneerinud inimene hakkab kõnelema nn “tõsistest asjadest”. Tema sõbrad sulguvad endasse, nad ei mõista kunstniku iha rääkida mittekunstilistest asjadest. Nemad ju ei hakka kritiseerima tema lavastusi. Ilmselt on ka neil sõpradel õigus: sageli muutub ju poliitiline kunst plakatlikuks, ta ei arvesta erinevaid finesse ja detaile, vaid lajatab lahtise käega. Sageli muututakse ka etteaimatavaks. Muide, mõlemaid süüdistusi võib edukalt rakendada ka “Nafta!” puhul, mis tõepoolest ei analüüsi kõiki naftatootmisega seotud üksikasju ning vaevalt tuleb paljudele üllatuseks, et lavastus kritiseerib USA ülemvõimu, energiaraiskamist, laenumaaniat, Eesti valitsust, Ain Hanschmidti – nähtusi, mida kritiseerib iga mõtlev inimene. Üks kriitikuist läks isegi nii kaugele, et väitis, et NO99 pole vist kordagi taibanud, et ta oleks esimene teater, mis suletaks, kui Eestis lõpetataks naftatransiit. Seega: teater, mida toetab riik, ei tohi olla poliitiliselt ebakorrektne. Olgu öeldud, et meie arvates ongi vaid riikliku toe abil olla võimalik poliitiliselt ebakorrektne ning seetõttu oli meil isegi selleks teatud kohustus. Ent liikugem tagasi tõdemuseni, et kunstnikele peetakse – vähemalt Eestis – poliitilisust loomuomaselt mittesobivaks, kohatuks, valdkonnaväliseks. Selle peamine tagala näib peituvat veendumuses, et “kunstnikud on naiivsed” ehk teisisõnu: “kunstnikud ei tea poliitilist tõde” või veelgi enam: “kunstnikel puudub kas tahtmine või võime üleüldse nimetatud tõde tajuda”. Teisalt kirjutas meile, pange tähele, tuntud luuletaja, kes kiitis lavastust, kuid lisas kirja lõppu: “Jah, lavastus oli tore, kuid liialt jäi kõlama irisemine ning ei antud edasisi juhtnööre, kuidas edasi talitada.” Kordan, et kirja autoriks oli luuletaja. Tema – ja tean, et ta pole ainuke – ootas lavastuselt just nimelt tõde, praktilisi näpunäiteid tulevikuks, kuidas tuleks edasi elada. Veelgi enam: ta leiab, et juba lavastuses endas on tõde olemas, lihtsalt see on praegu vaid negatiivne tõde. Niisiisi näeme vastasseisu, kus need, kes arvavad omavat tõe monopoli (ja kes arvavad, et säärane tõde ja säärane monopol on üleüldse olemas), peavad poliitilist kunsti valelilikuks, naiivseks ning kohtlaseks. Need, kes leiavad, et meile valetatakse, ootavad tõde aga just poliitiliselt kunstilt ning ootavad teatrilt tõemonopolide-vastast manifesti. Ometi näib, et eksivad mõlemad. Ükski lavastus ei pea teadma tõde, aga ta ei pea seda ka mitteteadma. See iseenesest triviaalne ja mõttetu tõdemus saab ehk veidigi rohkem tähendust, kui väidan, et “Nafta!” on esimene lavastus meie teatris, mille retseptsioon kas nõuab või ootab “tõde” – kvaliteeti, mida nn kunstilistelt tekstidelt pole siiani kordagi oodatud. Ehk teisisõnu: kui teater püüab kõnetada ilma olulise sümbolisatsioonita (ma ei loe siia hulka sõnade või teksti illustreerimist, näiteks stseeni, kus saja aasta tagune vaidlus energiajaamade üle on lahendatud parukates tehtud kaklusega) – kui teater püüab kõnetada ilma olulise sümbolisatsioonita, olles ise juba eelnevalt ülalkirjeldatud tuhksuhkru maha lakkunud, siis leitakse, et teater on astunud välja kunstivallast ning sisenenud ebamäärasele väljale, kus ainsaks relvaks võib olla “tõde”. Ometi ei näe ma põhjust, miks ei võiks ka poliitilise teatri kunstiliste võtete arsenali kuuluda teadlikud liialdused, populism, plakatlikkus, lihtsustamine, kui need on kategooriad, mis kuuluvad poliitikasse. Teatri ülesanne ei saa ju olla asine dokumenteerimine, vaid sõnumi edastamine, jõuline ja tugev. Seeongi ehk üks olulisemaid sotsiaalse ja poliitilise teatri veelahkmeid. (Mis puutub veel konkreetselt “Naftasse!”, siis temagi võimalik katarsis ei ole mitte “tõe” paljastamises või lahenduste väljapakkumises, vaid kriisi tunnistamises. Autorid, nii lavastajad kui näitlejad, manifesteerivadki laval ka oma isiklikku kriisi.) 
Ent pöördugem tagasi küsimuse juurde, kas poliitiline teater muutub ebaõnnestumiseks, kui ta muutub populaarseks tänu oma seksikale vormile ning kui publik ei pööra enam tähelepanu sisule, see tähendab, kui limpsitakse vaid tuhksuhkur. Võib muidugi väita, et selleks, et inimesed üleüldse tänapäeval teatrisse tuleksid, on naftaajastu lõppemisest rääkides kabaree ning liibuvad kostüümist hädavajalikud. Säärane seisukoht leiaks, et tablett on peidetud pudru sisse ning publik neelab koos pudruga ka tervendava pilli. Teine, teatrispetsiifilisem vaatenurk võiks rõhutada, et võib-olla on juba see puder ise oluline: rõivastades lavastuse trendikalt, isegi populistlikult kirevaid tekstiile kasutades, loovad Ojasoo ning Semper tegelikult lavastuse, mille struktuur on juba iseenesest poliitiline. Sel juhul pole enam tegemist vaid kattevarju, pudru või tuhksuhkruga, vaid selgelt poliitilise seisukohavõtuga (sh teatripoliitilisega).
Ometi kahtlen, kas ühelgi kahel juhust “Nafta!” publik tõepoolest tableti neelab. Pöördudes päris algusesse tagasi, siis tõepoolest on teatril harukordne võimalus haarata vahetult paarisadat inimest ning edu korral õhtu õhtu järel. Ent kasutan siin Elias Canetti sõnu, kes oma mahukas essees “Massid ja võim” kahtleb, kas see on üleüldse teatri eelis või on tegemist selgelt halvava omadusega. “Palju passiivsemat seiskunud massi kohtab teatris. Inimesed istuvad otsekui kuulekas kari, vaikselt ja otsatu kannatusega. Kuid igaüks on väga hästi teadlik oma eraldiolekust: ta on maksnud ja paneb väga täpselt tähele, kes istub tema kõrval. Pealtvaatajate võrdsus seisneb tegelikult ainult selles, et nad kõik lasevad endale etendada ühte ja sama. Kuid nende spontaansed reaktsioonid sellele on nüüd piiratud. Isegi aplausil on kindel koht ja enamasti plaksutatakse tõesti vaid siis, kui plaksutada tuleb. Seiskumine on teatris juba niivõrd rituaaliks saanud, et seda tajutakse väliselt, leebe survena väljastpoolt, mis ei puuduta inimesi sügavamalt ja vaevalt annab neile seesmise ühtsuse ja kokkukuuluvuse tunde.” 

Mis oleks siis väljapääs?
Võib-olla teater, mis jääks korraga vaid ühe inimesega kahekesi.
Ehk siis: teater, mis teeks seda, mida nn pärispoliitika kunagi teha ei julgeks.

Eero Epner
Ettekanne Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ettekannete päeval aprillis 2006