NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Arvamus


Teatri NO99 lavastuses «Nafta!» on stseen, kus ellujäämismängu võitja saab autasuks klaasitäie naftat ning selle tänutundega ära joob. See kujund on tabav, arvestades, milline roll on fossiilsetel kütustel meie igapäevases aineringes.

Nafta on mis tahes plastikute ja sünteetiliste materjalide tootmise aluseks CD-plaatidest hambaharjadeni, samuti töötab naftakütustel pea kogu transport. Mis juhtub, kui see kõik ühel päeval kaob või, ütleme, kui naftatoodang väheneb kas või 20 protsenti?

Samas on üksikisikul väga raske midagi muuta. Nagu lavastusest ilmneb, on eesti inimene pangalaenu kaudu aastakümneteks seotud fossiilsete kütuste ammendamatust eeldava majandusmudeliga.

 

Sõltuvust tugevdavad raiskamisele suunatud ühiskondlikud normid, näiteks autode kultus, mida väljendatakse lavastuses selgesõnaliselt – kui autot ei ole, siis k . ei saa. Kui aga arvestatav hulk inimesi võtaks tõesti oma tarbimist piirata, oleks selle tagajärjed majandusele niisama ettearvamatud kui naftatootmise vähenemisel.

Seetõttu ei ole nafta ka Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo käsitluses niivõrd keskkonnaoht, vaid kogu ühiskonda haarav majanduslik, kultuuriline ja poliitiline probleemistik. Lavastus ise on hoogne, informatsioonitihe, vaimukas, kiirete teema- ja rollivahetustega.

Videoprojektsioonide kasutamine lisab tegevusele dünaamikat, näiteks loob nelja kägaras inimese filmimine laudkasti sees vaatajale eheda pildi võimalikest ruumioludest pärast fossiilsete kütuste lõppemist.

Pessimistliku üldtooniga loos mõjuvad valguskilluna luuletused Juhan Liivilt ja Jaan Kaplinskilt: «kusagil maailma äärel / saavad metsad taevaga kokku / sinine sinisega / ja üle kõige / lääne punane viir». See viib mõttele, et fossiilsete kütuste lõppemine võib kaasa tuua ka maailma lihtsustumise, virtuaalsete suhete ja väärtuste asendumise tegelikega.

 

Naftakriisijärgses maailmas poleks kellelgi vaja muretseda aruannete ja arhiivide pärast, kuna need köetakse sooja saamiseks lihtsalt ära. Tähelepanu jätkub toasoojale, lähedastele inimestele, vaikusele. Kui see lubab pääseda telesarjade, hüpermarketite ja bürokraatia diktaadist, saada taas inimeseks ja endaga kokku, siis vahest polegi ühe maailmamudeli kokkuvarisemine liiga kõrge hind.

NO99 teatri «Nafta!» ei jäta positiivsetele spekulatsioonidele aga kuigi palju ruumi. Nimelt ei ole need ilmselt teie, kes osutuvad valituks postapokalüptilisse reality show’sse. Ega ka kirjanikud, filosoofid, teadlased, oskustöölised. Pigem pääseb üks juhuslik kogum inimesi oma selle hetke oskuste, arusaamade ja käitumisnormidega.

Mida hakkavad nad peale, kui toas on korraga väga külm, transport ei tööta, telefonisidet ei ole ja pangaautomaat raha ei anna. Kas nad suudavad tegutseda kogukonnana või otsustavad, nagu lavastuses, ära süüa selle, kelle toiteväärtus on kõige suurem?

Timo Maran
Ilmunud ajalehes Postimees 20. veebruaril.