NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Repliik


Maris Johannese retsensioonis puudutatud küsitavuste kõrval tekkis mul seoses lavastusega “Nafta!” ka üks põhimõtteline küsimus. Ma ei tõstataks seda, kui mitte Tiit Ojasoo ise poleks korduvalt väljendanud soovi olla oma teatriga sotsiaalne ja kõneleda kaasajast. Mulle tundub, et see on võimalik ja mõjuv vaid juhul, kui tegijaile endile on selge sotsiaalne probleem, millest nad kõneleda tahavad, ja kui nad lähevad oma küsimustes ning vastustes enesest lähtuvalt lõpuni, mitte aga ei korda lihtsalt käibetõdesid. “Naftas!” on teema – liigtarbimine ning keskkonnasäästlikkus – esitatud liiga üldisel tasemel ning liiga õpikulik-üldsõnaliselt, mistõttu lavastus mingeid sisulisi valikuid ei esita ning seetõttu ka kedagi konkreetselt ei puuduta. Ei usu, et tegijad ise nüüd mõne lennureisi tegemata jätavad või kodulamba villast riideid kandma hakkavad. Mis siis veel publikust rääkida.


Selline üldine tarbimisühiskonna kriitika meenutab Vello Pohla 70ndate alguse paatoslikke liigtarbimise- ja massikultuurivastaseid artikleid ajal, kui poodides isegi kempsupaberit polnud ja massikultuur sai meile vaid poolsalaja Soome TV kaudu sisse imbuda. Et kunst puudutaks meie sotsiaalset närvi, peaks ta pakkuma alternatiivseid ja selgeid seisukohti, millega me võiksime nõustuda või mida aktiivselt tõrjuda. Huvitaval kombel märgistab M. Johannes oma artiklis ka ühe sellise võimaluse seoses naftaprobleemiga. Kriitik viitab heameelele, mida tekitas temas korraks lootus, et Eestis lõpeb naftatransiit.

Hiljuti kutsus ka Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand oma juhtkirjas üles sulgema Eestit läbivat “naftatoru”, s.t lõpetama transiiti. Nõrk naisterahvas ei pruugi muidugi teada fakti, mida peaministri endine nõunik kindlasti teab: naftatransiit annab 10% Eesti rahvuslikust koguproduktist, mistõttu selle lõpetamine tähendaks lisaks teravatele sotsiaalsetele probleemidele (sadamate sulgemine, tööpuudus) ka vähemalt viie miljardi kroonist eelarvekärbet. Sotsiaalselt vastutustundeline ja seetõttu ka vaatajat erutav kunst (muide, ka ajakirjandus), ei tohiks mööda minna tõdemusest, et mitte naftatransiit pole abstraktselt paha, vaid selle lõpetamise korral tuleb meil teha selge valik, mille arvelt siis eelarves viis miljardit maha tõmmata. On ju selge, et esimesena läheksid selletaolise drakoonilise kärpe puhul sulgemisele ajaleht Sirp, NO-teater ja küllap ka Maris Johannese “Keelekõrva” saated Eesti Raadios, mis kõik on puhtalt riigi doteerimisel ega kujuta endast just esmajärgulisi eluvajadusi. Kas me tahame seda ja oleme selleks valmis?

Või äkki saaks selle raha kokku hoida mujalt? Aga kustkohalt? Sellest punktist algakski publikut huvitav sotsiaalne teater ja lõppeks sotsiaalne demagoogia või ka lihtsalt edvistamine “kaasaegsete” probleemidega. NO-teatrile tahaksin edaspidiseks soovida ausat sügavuti minekut, sest Baskini saalis mängimisel on ju võrdlusaluseks Toomas Kalli vägagi konkreetsed ja teravad “Prügikastid”.

Jaak Allik
Ilmunud ajalehes Sirp 17. märtsil 2006