NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

“Margarita ja Meister”: rolle topelt ja tripelt


Lavakooli näitleja-tudengite klassika-käsitlus on korraga nii värske kui ka klišeelik.
Nagu eelmised kolm lavakooli lendu, nii toob ka 24. kursus lavale ühe diplomilavastuse Saša Pepeljajevi juhendamisel. Üllatavalt saab ilma igasuguste mööndusteta Moskva koreo-graafi tükki nimetada sõnalavastuseks.
Kes ei oleks „Meistrit ja Margaritat” lugenud… No kes ei ole, sellele saab lugu selgeks ka raamatuta. Kuigi tegelased on tihti duubeldatud nagu maagilised miraažid, on nende tekst selge ja seetõttu ka lugu mõistetav. Ilmselt noorte näitlejate õpetamist silmas pidades saab üks inimene olla lavastuse jooksul näiteks Meister, Saatan ja mõni kõrvaltegelane. (Või ka Pontius Pilatus, Margarita ja mõni kõrvaltegelane. Või Jeshua, Azazello ja mõni kõrvaltegelane.)
Kaasatud on lava eri dimensioonid ning Pepeljajevile kallid visuaalsed lahendused eksperimentaalse live-video näol. Näiteks Jeshua teed kohtuotsusest taeva minekuni antakse edasi antiiksete piltidega, mille loovad põrandale viskunud ja valgete linadega kaetud näitlejad, keda filmib laes olev kaamera. Näitlejate loodud kujud projitseeritakse värvilisele taustale. Joonistatud trammi osa täidavad hoopis publiku ees seisvad näitlejad.
Tagalavale ehitatud perspektiivi tähistav sein omandab aeg-ajalt küll eri tähendusi nagu aeg või tee, kuid töötab eelkõige abivahendina trossidel rippuvatele näitlejatele, eriti näiteks Marta Laanele, kes end sealt eemale tõugates Margaritana mööda linna lendab ja kriitik Latunski korteris hullub.
Võib-olla võtab veidi harjumist, et teatris NO99 ja Saša Pepeljajevi käe all on nii lihtsalt omaks võetud näitlejatudengite lavastuste klišeed nagu näiteks karjumine. Karjuda neile meeldib. Liikumisega on natuke teine lugu. Omamoodi näitlejaid tutvustava ja lugu sissejuhatava intro ilmestamiseks on improvisatsioonide käigus loodud liikumine, mis laval on aga kergelt vaevaline. Pingutus peegeldub kõigi meesnäitlejate näost, kui nad tüdrukuid tõstma ja kandma peavad. Samas kui Saatana balli ajal lindy hop’i ja jitterbug’i stiilis tantsimine on energiline, imetlusväärne ja kaasahaarav, sest tundub lõbu pakkuvad ka noortele näitlejatele endile. Eriliselt kelmikas on Lauri Kaldoja puusanõksudega tšaarlstoni samm.

Samas jällegi kaotab Thomas Hauerti laadis „puntra” improvisatsioon, kus tihedalt seotud näitlejad edasi pürgides üksteise liikumisi arvestades enda käsi ja jalgu seavad, laguneva teostuse tõttu ka erilise mõtte.
Teisalt võib kiita osa näitlejatöid – juba varem hea koomilise soonega silma paistnud Mikk Jürjens annab Berliozile täiesti oma näo, Mait Joorits on kehtestav ja tõsine, Jüri Tiidusel tundub varrukas olevat rohkem kui üks karakter.
Ligi kolmetunnise lavastuse kõik etendused on välja müüdud ning tegelikult võib öelda, et põhjusega. See ei ole võib-olla päris see Bulgakov, mida näha ootate – seal on võib-olla mõned kohatud nüansid ja imelikud klišeed, mõned kulmu kergitama panevad rollid ja ülemängitud stseenid – aga seda tasakaalustab noorte ind, teos ise ning mitmed head lahendused.

Lõppkokkuvõttes on selles lavastuses raske pettuda.

Tiiu Laks
Ilmunud ajalehesEesti Päevaleht 28. september 2009