NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Wolandlik süsteemiinsener Pepeljajev


Koreograaf Saša Pepeljajevi tantsuteatri stiilis «Margarita ja Meister» NO99 teatris meenutas Bulgakovi teose müstilise Wolandi käekirja. Must maag lõi uusi dimensioone, kuulutas hävingu vanale, oma aja äraelanud ja ebaeetilisele, mõistis kohut ja saatis surma igavesi väärtusi mõõdupuuks võttes ning lõi kaosest tühjuse paremate maailmade tekkimiseks.
Tema tahe ja otsused algatasid seninägematud protsessid eelmise sajandi alguse Moskvas ning tema tegusid mõistsid ja kohalolekut nägid need, kel oli sügav usk ja terav silm. (Ehk siis nagu ütleb Goethe sõnadega Bulgakovi teose sissejuhatava motiivi Faust: «Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.»)
Pepeljajev ei lõhkunud vanu süsteeme, vaid reorganiseeris tuttava hea teatri tingimusi selleks, et kujustada uus masinavärk. Printsiip, mis töötas kui kellamehhanism, kus kõik hammasrattad liikusid õlitatult teistega haakumata, kuid seiereid jõuliselt edasi liigutades.
Sadadest inimpüramiididest koosnev koreograafia, selle põimumine lausutava tekstiga, sajandialguse tantsumuusika, selle vaheldumine akrobaatikaga maa külgetõmbejõudu eiravalt seinal kõndides jne jne. Samaaegselt eksisteerivaid paralleelstseene õhus, maal ja kuulmisväljal tulistati vaatamiseks ette kui kuulipildujast.
Bulgakovi sõna oli magus. Sellega mängiti kui palli või kajaga. Tekst levis nagu helilaine vastu näitlejatest inimmüüri – kõigepealt püüdis kinni lähim, kes kuulis, siis järgmine ja seejärel kõige kaugemal asuv. Romaani kirjasõna korrati lõikude kaupa, visati ühelt tegelasrühmalt teisele ning sellega tekitati võnkuvaid rütmimustreid.

Nõiaks muundav kreem

Kõik toimis laval otsekui elus eneses. Kuulates kellegi juttu, läheb sellest mingi osa kõrvust mööda ja võtame vastu selle, mis meie maailmavaatega kokku kõlab ning mis kinnitab juba olemasolevaid põhimõtteid. Sellest tohutust piltide, häälte ja mõtete hulgast, mis meid igal hetkel pommitab, püsib suur osa me tajudest väljas. Selle lavastuse misanstseenide vaheldumise tihedus ja pildiline küllus nõuaks samuti vähemalt topeltvaatamist.
Pepeljajevi koreograafia oli lauslendav. Trosside otsas õhuakrobaatikaga maadeldes möödus suur osa näitlejate lavaelust. Margarita muutumine nõiaks pärast sookailude järgi lõhnava kreemiga võidmist ning tema lend Moskva kohal ja kriitik Latunski korteri segipaiskamine olid sama dünaamilised kui romaanis ja sama meeletud kui parimas fantaasias. Pepeljajev oli võlunud lavale mahlaka Bulgakovi ajastu hõngu, mida kuulutasid džässilikud orkestrihelid Saatana balli stseenis, markeerisid moodsad seltskonnatantsu võtted – charleston'ilikud ja foksilikud tantsupoognad. 
Laval oli totaalne teater või elutsirkus, kus me kõik kogu aeg rolle vahetame, tegutsemise kiirust enesele teadvustamata ja uusi kostüüme proovida jõudmata. Kõiki rolle kehastasid pea kõiki tudengid – naised ja mehed segamini. Kõik naised said olla Margaritad ja natuke maitsta ka teiste tegelaskujude nahas olemist ning kõik mehed said olla Meistrid.
Lavastust rambivalguses vaadates hakkas Pepeljajevi stiil noppida universaalsest teadvuse väljast sadu efektseid mi­sanstseene ja pikkida need koos näitlejate kehade liikumisega ühtsesse süsteemi meenutama inimaju tööskeemi.
Kvantfüüsikute uuemaid avastusi on, et aju töötab holograafia põhimõttel. Teadlased väidavad, et aju ise ei suuda säilitada kogu inimese eluea jooksul kogutud infot ja seetõttu salvestatakse info holograafiliselt mitte ajupinda, vaid välja, kust aju seda siis vajaduse korral võtab. Nii suudab inimene meenutada seda, mida ta meelde tuletada soovib.
Hologramm on ruumiline, mitte lame pilt. Ja Pepeljajev mõtles oma teoses ülimalt ruumiliselt, luues uusi hologramme, omasüsteemseid ruumilisi mudeleid.

Üllatav kunstnikutöö

Pepeljajev ehitas oma mõtteruumid teatri füüsiliselt kolmedimensioonilisse maailma nii oskuslikult, et tekitas väga tugeva neljanda dimensiooni tunde. Mäletatavasti suutis Woland luua juurde veel ühe dimensiooni, kujundades nii uusi ruume eksisteerivatesse. «Margarita ja Meistri» lavaversioon on uus võimaluste ruum 24. lennu näitlejahakatiste tulevikus – dimensioon, kus ripuvad haardeulatuses nende uued rollid ja veel läbielamata lavahetked.
Selles lavastuses polnud midagi ääretult uut ja ennenägematut. Oli aga väga elusat, värsket ja head näitlejapotentsiaali ilmutavat, mis tekkis eeldusest, et Pepeljajev tegutses kui süsteemiinsener ja kunstnik samas isikus ning disainis juba tuttavast materjalikogust 24. lennu mänguõhinaga ühe senitundmatu võimaluse.
Silma jaoks oli aga uudne kunstnik Alina Korsmiku lavapinna ja -õhu kasutamine. Üllatas tema leidlik mäng ruumi püstitatud seinaga, mis oli põrkealuseks nõidadele, põgenemispaigaks või nõrkemiskohaks, samas laskus vertikaalist horisontaali kui kuukiiretee, mida mööda said kõik tegelased etenduse lõpus lahkuda ning Meister ja Margarita rahuriiki kõndida.

Kristiina Garancis
Ilmunud ajalehes Postimees 29.09.2009