NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Teatriring: Geomeetrilised kunstielamused: koodidega N079 ja 3DVJ


Saša Pepeljajevi nimi müüb Eestis hästi. Tema uusima lavastuse "Margarita ja Meister" piletid on otsas. Kellel juba pääse taskus, saab selle vene klassika pärli järjekordset töötlust kaeda.
Teatrist võib kirjutada igatpidi - ainuke asi, mida teatriarvustus pakkuda ei suuda, on objektiivsus. See on paradoks. Sest teatrietendus saab mõjuda kahtemoodi - ta kas puudutab või ei puuduta. Esimesel juhul pole objektiivsus loogiliselt võimalik, sest tunne, mis puudutusest tekib, on sügavalt subjektipõhine. Teisel juhul on objektiivsus ainult näiv. Sest tundetuse varjamiseks loodud pikad oskussõnade tiraadid võivad küll kirjeldada hästi lavastuse tehnilist poolt, kuid teater on siiski tunnetekunst, seega vastuvõetut endast läbi laskmata ei saa objektiivsust samuti eksisteerida. Khm... tahtsin öelda siis, et mind "Margarita ja Meister" eriti ei puudutanud. Liiga tihe, liiga püüdlik ja liiga läbitöötatud, et tundele ruumi jääks.
Pepeljajev on äärmiselt intensiivne. Ta tahab maksimumi ja saabki selle, iseasi, kas maksimum on maksimaalne, mida teatrilt oodata. Kui harutada "Margarita ja Meister" lahti, leiab sealt palju väga häid hetki. On lummavaid stseene ja dialooge, suurepärast grupitööd. Live-video lahendused on ägedad, eriti Ješua Kolgata tee ja ristilöömise lugu. Berliozi pea äralõikamine on samuti väga põnevalt lahendatud. Samas: "Suurepärane kaameratöö!" on tihti lihtsalt safeasi, mida öelda, kui suurt muud hinge ei jäänud.
Tahaks kiita ka koreograafiat ja lavakate suurepärast füüsilist vormi. Tüübid keerlevad köitega õhus, jooksevad mööda seina üles, tassivad igasugu asju ja üldse võimlevad vahetpidamata. Pepeljajevi lavastused nõuavadki näitlejailt head vormi ja vastupidavust, eks talle sellepärast meeldibki töötada tudengitega - noored terved inimesed vähemalt (mitte et eesti teatrinäitlejad oleks muidu vanad ja haiged, lihtsalt ma ei kujuta ette näiteks Draamateatri truppi niisuguse entusiasmiga tantsu vihtumas, nagu lavakooli tudengid seda "Margaritas ja Meistris" teevad). Eriti hea on tants-kakluse stseen. Nende kahe spordiala piirid hägustuvad mingil hetkel ja tulemus on vinge.
Jah, visuaalset naudingut Pepeljajev pakkuda oskab. Tema lavastuste geomeetria on paigas, sünkroonid töötavad. Kuid meeleelunditele on informatsiooni proportsionaalselt liiga palju võrreldes sõnumiga "vaimuelunditele".
Lavastuse sõnalise osa lahendus on kihvt. Kõik poisid on Meistrid ja tüdrukud Margaritad, vaheldumine on põnev. Laused tükeldatakse mitme näitleja vahel, kasutatakse palju kordusi ja kaja. Sõnaline dialoog on kohati viidud füüsilise dialoogiga nihkesse, isegi vastuollu. Tulemus on paeluv ja sürreaalne.
Nii palju head võiks kokku anda parima, kuid paraku ei ole see tehe nii lihtne. Ikka tuleb nõrgem tulemus, kui võiks. Liiga palju muutujaid, aga vähe puutujaid; nii palju üle, et jääb hoopis puudu. Tervik kannatab osade rohkuse ja isepäise täiuslikkuseihaluse käes.
Pepeljajev õppis ülikoolis keemiat. Reaalteaduste tausta ja armastust geomeetria ja füüsika vastu on tema töödes tunda. Kahjuks liigagi palju. Absurd on loogiline, juhus planeeritud, kineetilisust on nii palju, et see on juba staatiline. See sööb natuke ära potentsiaali, mida veidi vaba õhku võiks avada.
Pepeljajev teab, mida ta teeb. Publik teab, et see on hea. Aga tahaks teadmise asemel rohkem tunda, lasta ennast kunstil "eemale puhuda", mitte kontseptsiooni alla liikumatuks mattuda.  /...


.../.  Ja need puud udus, mis vahepeal ekraanil sõidavad, mõjuvad kogu selle abstraktsuse vahele sama kohatult nagu Pepeljajevi lavastuse veiderdav Peemot. Kuid las puud ja kassid olla, mõnikord on hea nautida suhet ruumiga ja kiita kolmnurki. Neid, mis puudutavad hinge. "Margarita ja Meistriga" on kohati rohkem selline "kolmnurk kõhus"-tunne. Aga eks see ole maitse asi, kuidas keegi oma kujundeid soovib.

Kairi Prints
Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress | Areen 02.10.2009