NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Rebitud siltidega pudelimängud


Ma ei tähtsustaks üle arvamust, nagu erineks psühholoogilise dramaturgiaklassika poole pöördumine kuidagi olemuslikult Ojasoole ja Semperile omasest teatri mängumehhanisme tagasi peegeldavast ja ühiskonnatundlikust lavavõtmest. Selles, et NO99 näitlejad on võimelised ka psühholoogiliseks realismiks, ei kahtle ju keegi, pealegi on nad seda varemgi tõestanud, näiteks «Padjamehega».
Pigem kinnitab repertuaarivalik taas, et teatrimängu põhitunnuseid ei määratle stiil ega žanr. Teisisõnu: «Sildid maha!», nagu annab leidliku tõlkenüansi varieerimisega seekordsele Albee-tõlgendusele suuna Mirtel Pohla Kullake, haakudes nõnda üsna ootamatul viisil Martha (Marika Vaarik) ja George’i (Henrik Toompere jun) piiripealsete mängudega.

Kiiresti kohtadele

Tõepoolest, tahtmata parasiteerida mingitel «elu on teater» käibetõdedel, on ometi täheldatav, et nii nagu NO teatri improvisatsioonipõhised instseneeringud, kalduvad ka nende klassikalavastused juba tekstivalikust alates käsitlema reaalsuse mängulise ja teatraalse olemuse teemat.
Pole vahet, kas lähtepunktiks on ühiskonnakriitika, suhtedraama või teater teatris, lavaruumi tooduna avatakse esmalt selle mängumehhanismid, mis seejärel kanduvad üle esitatud situatsiooni olustikulisse keskkonda. (Lava)tegelikkuses ei ole need reaalsuse mõistmise vahendid üksteise vastandid ning teatrimängu kontekstis saab ühe pooluse aktualiseerimise kaudu rehabiliteerida ka teist.
Sellest tulenevalt ei rõhutaks ma üle ka asjaolu, nagu polemiseeriks lavastus näidendi autoriga illusioonide purunemise teemal, interpreteerides justkui erinevalt George’i ja Martha välja mõeldud poja saatust. Küllap mõjub ka NO teatri «siin ja praegu» rõhuga tõlgendus näiteks kümne aasta pärast juba midagi sümboliseerivana, näiteks resignatsiooni asemel mingit uue alguse idealismi.
Erinevus Eesti eelnevate versioonide suhtes (Adolf Šapiro 1977, Madis Kalmet 1993) ilmneb ennekõike ehk selles, kui kiiresti ja konkreetselt asutakse kohe oma mängude kallale. Martha ja George on kogu oma intellektuaalses laetuses ning sügavas armastuses teineteise vastu vaataja ees tegelikult esimestest hetkedest peale.
Nende tõdemuste välja koorumiseks ei ole vaja mitmetunnist lahingut ning vastandumist noore bioloogiaprofessori Nicki (Sergo Vares) ja tema hapra abikaasaga. George ja Martha ei peida oma suhte olemust viimase hetkeni vaatajate eest, et see põhisõnumine alles lõpus mõjule pääseks, vaid see on eeldus, millelt kogu mäng end lahti hakkab kerima. Lavastus näitab meile pigem seda, kuidas abielupaar oma valu ületab, mitte seda, «kuhu nad on omadega jõudnud».
George’i ja Martha «relvavendlus» mängitakse suureks isegi Dire Straitsi saatel toimuvas tantsustseenis, mil mäng näiliselt juba koledaks ja käest ära hakkab kiskuma. Ka paaride vastandumine – noorpaari võltsi tühisuse paljastumine – ei toimu mängu käigus, vaid on eelduseks, et mäng saaks üldse toimuda.

Rusud või võimalus

Tulemuseks peavad olema kas rusud või nendelt võrsuv võimalus järgmiseks sammuks, lihtsalt siltidest ei piisa. George’i üllatus Martha kutsutud öistest külalistest on ebameeldiv vaid senikaua, kuni paarike ukse taha ilmub, kohe seejärel avaneb aga prillitatud abiprofessori maski taga kirglik eksperimentaator, kelle ümberkehastumised väljendavad koguni vaikset tänulikkust Martha suhtes, et see talle uurimismaterjali koju kätte meelitanud.
Nii nagu Vaariku Martha jääb kogu oma vulgaarsuse piiril provokatiivsuse kiuste üdini ürgnaiselikuks, osutub ka Toompere George’i nohiku­imidži alla varjuv peremehepositsioon kõigutamatuks. Paaride vastandumine ei ole aga joonistatud mustvalgeks mingil tühjuse ja täidetuse skaalal. Sergo Varese Nickis ilmneb esimestest hetkedest peale ambitsioonikas sportlane, kellele aga just seetõttu osutubki mäng kaotatud võistlusmänguks.
Mirtel Pohla Kullake ei vastanda aga George’i ja Martha kõrgpilotaažile mitte staatilist tibilikkust, vaid kohati koguni isiksusehäiretele vihjavat reaalsusest põgenemise vormi.
Üllatava rollilahendusena ei lase ta end aga mitte auti mängida, vaid pigem saab toimuvast temagi jaoks hoopis omamoodi teraapia, millest ta võidab ehk enamgi kui ta võistlejast kaasa.

Madis Kolk
Postimees, 09.11.2009 08:55