NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

“Kirsiaed” Saša Pepeljajevi moodi võtab publikult jumala staatuse


Reedel esietendus teater NO99 ruumides Aleksandr Pepeljajevi tõlgendatud Anton Tšehhovi “Kirsiaed” – rõhuasetusega liikumisel.

Teatritrepist üles astuvat publikut võtab vastu silt: “Saalis ringikõndimine lubatud.” Lavaruumiks, kust puuduvad tavapärased tõusvad tooliread, on kogu saal. Enamik publikust on sunnitud püsti seisma.

Must rist jaotab valge matiga kaetud põranda neljaks. Lilleõit moodustavalt on joonte koondumiskohta külgedelt kokku tõmmatud valged tüllkardinad. Nagu Pöial-Liisi pungas, seisab tüllipuntras elustavat võlusõna oodates langetatud pilguga noormees. Nagu varasemates TsŠehhovi lavastustes, mõjub valge tüll ka Eva-Maria Gramakovski kujunduse puhul hästi ning loob kindlasti omaette tähendusi. Kardinad, mis etenduse alguses lahti tõmmatakse, lasevad kõike näha justkui läbi udu, jättes mulje aegadetagustest mälestustest.

Kusagilt aga saadakse alustamiseks energia ning Pöial-Liisi (Nero Urke) moondub publikule soovitusi jagavaks jutustajaks. Lugu on käima lükatud. Liikumine areneb paralleelselt neljas kastis lihtsate üles-alla hüpete ning üksikute sõnaliste repliikidega. Ülimalt napi tegevuse ning peaaegu olematute variatsioonidega antakse publikule aega sisseelamiseks.

Publik pannakse liikuma

Niipea kui ringiliikuv publik hakkab olukorraga kohanema, areneb tegevus kiiremaks ja tähendusrikkamaks. Jalasidemete sissetoomisega, mille abil naisnäitlejad üles riputatakse, algab ohtrate rekvisiitide jada.

Simultaanlava, mis saalist lavale vaadatuna peaks andma sündmustest parema ülevaate, hoopis ahendab võimalusi, kui selle sees olla. Publik on nagu maa peale laskunud jumal, kes inimelust adekvaatsema mulje saavutamiseks loovutab oma imelised võimed. Teades, et näitlejad on need, kes näitavad, ja publik see, kes vaatab, ei ole vaatajad mängu sees olles ikkagi päris osalised. Ruumi teises osas aset leidva nägemiseks ollakse, nagu eluski, sunnitud püsti tõusma.

Mõnikord tuleb aga mägi Muhamedi juurde: ennetades vaataja soove, võib ühel hetkel sinu ees seista just see näitleja, kelle tegevust hetk tagasi olid valmis vaatama tõttama. Aga võib ka juhtuda, et ta tuleb üksi, jättes maha partnerid, kellega koos tahtsid teda tegutsemas näha. Ühe soovi täitumine muudab teise võimatuks ja esimesest kohavalikust alates kulgeb iga vaataja rännak eri rada pidi. Ei oskagi soovitada, kumb on otstarbekam – kas liikuda ringi või jälgida pidevalt mängukohti vahetavaid näitlejaid ühelt positsioonilt. Mõlemal on oma võlud ning kõike haarata niikuinii ei suuda.

Tempo kutsub kaasa jooksma

Üpris keerukaid tõsteid sooritades kiireneb etenduse tempo. Kolmeliikmelistes gruppides liikuvad näitlejad põimuvad üksteisega, vahel pilluvad noormehed õblukest neiut kui vurrkanni käest kätte. Kusagil eraldub näitleja ja sooritab korduvat nurgelist kombinatsiooni nagu katkine grammofoniplaat. Ülevoolav aktiivsus annab teatepulga melanhooliale. Suured liikumisjoonised asenduvad aeglaselt toimivatega või peaaegu staatiliste figuuridega.

Kirsiaed on müüdud. Mootorsae helide saatel pakivad hüljatud tegelased kohvreid. Rong, mis sõidutab neid tagasi mälestuste varjusurma, ei oota. Järk-järgult, kostüümi loovutades lahkuvad “Kirsiaia” tegelased. Tugevdades siin-seal läbikumanud vihjeid klounaadile, vuravad ratastel ringi kirevates kostüümides rändnäitlejad, kes – nagu Kirsiaia elanikudki – osutuvad vaid ruumi kasutavateks külalisteks ajalooareenil. Nad sõidavad järgmisse linna või järgmisse õhtusse, et ehitada seal üles uus Kirsiaed.

Agni Lass
Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht 26. septembril 2005.