NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Saša Pepeljajev Eestis tagasi. “Kirsiaiaga”


Saša Pepeljajev Eestis tagasi. “Kirsiaiaga”

Eile esietendus teatris NO95 Aleksander Pepeljajevi lavastus “Kirsiaed. Komöödia vaatustes”. Lavastaja motiivide ja meetodite järele pärib teatri dramaturg Eero Epner.

•• “Kirsiaed” ei ole teie esimene kokkupuude vene klassikalise kirjandusega. Kas sellel “klassikalisusel” on antud lavastuses mingi eriline tähendus või huvitas teid lugu kui säärane?

Tegelikult on mul juba algusest peale olnud tegemist kirjandusega. Tõsi küll, tavaliselt ei ole need olnud näidendid. Mulle tundub, et kirjanduses, tekstis, on palju liikumist seoses uue kultuuri, uue esteetika mõtestamisega. Minu kõige esimene projekt oli seotud Sokoloviga. Hiljem tulid RubinsŠtein, Pirogov, Sorokin, Jerofejev ja Venedikt Jerofejev. Küllaltki pikk loetelu...

Kirjandus jääb minu jaoks alati vormi, stiili, kontseptsiooni ja atmosfääri allikaks ning see ei saa kunagi ümberjutustuse objektiks. Kui rääkida väga üldiselt, siis teatris näib mulle kõige huvitavam ja sisukam mitte see, mida öeldakse, vaid see, mida nähakse. Just selles seoses on mul huvitav teatriga tegelda. Teadmaks, et Othello kägistas oma noore naise, ei ole vaja minna teatrisse. Piisab sellest, kui osata lugeda või käia kas või kooli kirjandustundides. Kunstiline tekst erineb ajalehetekstist.

Informatsioonile ja süžeele lisaks on kirjanduslikes tekstides veel midagi, veel mingi kvaliteet, mida ei anta edasi ega võeta vastu loogika järgi, lihtsalt lugedes ja uudistest teada saades.

Just seesama omadus ärkabki teatris ellu. Sealjuures on paradoksaalne, et niisugune kvaliteet võib eksisteerida ka väljaspool teksti, millest ta esile kerkib.

Vene klassika kontekstis on see huvitav teema. Ma ei ole siiani väga hästi mõistnud, kuidas see toimib. Semiootika küll siinjuures aitab, kuid vastust ei anna. Mulle aga tundub, et Tšehhovi, Dostojevski ja Gogoli tekstides on küllaltki palju rajatud teistele, kolmandatele, kümnendatele plaanidele, kus mõte moodustub mitte sellest “mis?”, vaid sellest “kuidas?”. Mõnikord näib mulle, et see “kuidas?”, olgu see siis vormiline või esteetiline, muutub tähtsamaks kui lugu ise.

Tšehhovi näidendid seisavad suurel määral koos autorist endast, tema suhtumisest sellesse, mida ta on kirjutanud. Seepärast on need üldiselt täiesti kontseptuaalsed ja postmodernistlikud. Ma ei tea, kes mõtles välja, et Tšehhov oli realist. “Kirsiaed” on just nagu kontsentrilised ringid, mis peegelduvad iseendas ning sealjuures korduvalt. Siin on midagi Kandinskist ja Fischerist...

•• Mis on saanud Tšehhovi kuulsast melanhooliast kantud tegelaskujudest ja kas seal ülepea ongi tegelaskujusid?

Tegelaskujusid muidugi ei ole. Nende tunnused on küll olemas, mingeid nende väljaütlemisi vahendatakse, kuid näitlejad tõlgendavad neid täiesti vabalt. Huvitav on aga muu – üritada “hävitada” teatrit selle näidendi kaudu ning tungida sealjuures just selle “teatri” mõtte (võib-olla Tšehhovi teatri mõtte) tuumani. Melanhoolia on siin muidugi olemas. Minu meelest ei saa tantsu üldse vaadata kurbuseta. Ilu lõpeb ja kaob iga sekundiga, et mitte kunagi enam korduda.

•• Te töötate sageli inimestega, kes ei ole saanud professionaalset tantsuharidust. Miks?

See on väga lihtne. Ma ei ole kunagi tegelnud puhta koreograafiaga ning seepärast on mul hea, kui näitleja liigub, midagi teeb või tantsib ning sealjuures paneb ka minus endas midagi liikuma. Seda juhtub ka professionaalsete tantsijate puhul. Pole tähtis, kas nad esitavad klassikat või moderntantse, kuid nende puhul toimib teine mehhanism. Minu etendustes on olnud küllaltki palju “tantse” või “visuaalseid süžeesid”, mida ma olen kunagi näinud kusagil tänaval. Üks või teine tantsutehnika on üks võimalikke keeli, ning see, mida öelda tahetakse, moodustub tihtipeale keelereeglite rikkumisest. Tänapäeva kultuuris on täiesti selge, et millegi uue väljendamine on võimalik ainult juba tuntu kaudu. Nii toimub see ka kirjanduses, meedias või teatris. Seepärast ei ole tants eesmärk omaette. Eesmärk on seal, kus see tants avastab just selle oma “mille tõttu?”.

•• Prooviprotsessi ajal rääkisite pidevalt vajadusest öelda publikule enne saali sisenemist, et see, mida laval nähakse, ei ole Tšehhovi teos. Milleks see seletus ja miks nad ei näe?

Mul endal on alati ebameeldiv, kui näiteks mulle lubatakse jäätist, aga pakutakse hoopis heeringat. See tähendab, et ühelt poolt on see etendus tõesti seotud Tšehhovi “Kirsiaiaga” ning see muutub millekski hoopis muuks, kui selle tekstid asendada Aafrika rahvamuinasjuttudega. Teiselt poolt aga on sellel, mis laval toimub, omaette mõte, mis minu arvates tuleneb Tšehhovi tekstist. Ent see mõte võib esile kutsuda negatiivse, eitava reageeringu, kui selle eest aegsasti ei hoiatata. Seepärast pidin ma tähtsaks nimetada seda etendust peaaegu originaalpealkirja lähedaselt, kuid siiski teisiti – “komöödia vaatustes”. Sel juhul peab minu arvates olema selge, et tegemist ei ole “komöödiaga neljas vaatuses” – etendusega Tšehhovi näidendi põhjal, vaid teatud visiooniga sellest näidendist, mingite assotsiatsioonidega sellest.

•• Milleks kõik need jalgrattad, rulad, ratastoolid?

Sokolovi “Lollide koolis” on suurepärane loosung: “Elada jalgratta täiskiirusel!”, mis kutsub peatuma ja heitma “pilku tagasi”, avades sealjuures jalgratta sisemise dualismi: ühelt poolt on see progressi vahend, teiselt poolt aga lapsepõlvemälestus. “Kirsiaed” on samuti midagi niisugust, mis kaob, kuid samas ka jääb. Mulle näib, et see aed ei ole staatiline, see ei ole midagi alatist. Seepärast tahaks teha nii, et see aed kuhugi ära sõidaks. Millega võib aed ära sõita? Loomulikult ainult jalgrattaga.

Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht 24. septembril 2005