NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Violetta aaria kajab liigse kärata


Fassbinderi „Praht, linn ja surm” jõudis NO99 lavale elust ja vaatajast irrutatuna.

Veiko Õunpuu lavastatud Rainer Werner Fassbinderi „Praht, linn ja surm” on sulaselge kunst. Tuimalt järjekindel oma väljatöötatud stiilis ja esituslaadis. See on üks omaette maailm, mis on pudenenud lavale ja milles segunevad autor Fassbinder ja teised vähem-autorid alustades Õunpuust ja lõpetades Rasmus Kaljujärvega pisikeses Kääbuse rollis.
Teose lõpetatus paneb omal moel ahhetama. Kuidas ikkagi on lavastaja suutnud näitlejad panna kehastama tegelasi ja jutustama lugu, nii et see moodustab sellise iseseisva elu, mis vaatajate jaoks võõrandatuna suudab vältida emotsioonide igasuguse voogamise üle rambi. Tegelastele kaasaelamine, samastumine ja muud sellised iidsed teatritehnoloogiad on peaaegu täiesti elimineeritud. Oma kunstilise koe poolest on „Praht, linn ja surm” lähedane esituskunstiks nimetatud tegevusele, kus lava täidetakse igat sorti intellektuaalsete mängudega, mille side teatrikunsti peavooluga on võrdlemisi kaudne.

Ei kaasaelamisele!

Selles teatrilavastuses on siiski täiesti olemas rollid. Mirtel Pohla mängib tähelepanuväärse andumusega tänavaprostituudi Roma B. rolli, kes satub ekstravagantsete sündmuste pöörisesse. Muide, Roma B. köha on üks pisike vihje Fassbinderi võimele haarata oma loomingusse suuri kultuurilisi arheotüüpe. Ehk siis Roma B. on selle võtme järgi üks tegelane, kelles võib näha moodsa Saksamaa Dumas’ Kameeliadaami. Koos sinna juurde kuuluvate transformatsioonidega, nimelt pole Mirtel Pohla mängitud rollis nagu ka Õunpuu lavastuse rõhuasetustes jälgegi melodramaatikast. Ei mingit flirti vaatajate kaastundega. Kui tegevuskäigus ongi midagi sellist, mis olukorra läilaks võib ajada, siis kohe tuleb mängu ka midagi nurgelist, mis haletsuse eemale tõukab.
Nii suudab ka Gert Raudsep väiklase Franz B., kes Roma isandana teda tänavale saadab, mängida võrdlemisi neutraalseks tegelaseks. Nii nagu laval valminud teos väldib kaastunnet, pole tema sõnumis eriti ka kohta hukkamõistule. Vast ainult Roma ja Rikka Juudi (Tambet Tuisk) kohtumise kummalise hingepuistamise stseenis toimub mingi lavalise olemise elavnemine, mis ka publikut kuidagi emotsionaalselt laeb. Neis pihtimistes on mingi sürreaalne sõnum.
Suur kunstiheeros Fassbinder on enamiku oma teatritekste ka filmideks teinud. Tema „Prahi, linna ja surma” filmiversioonis torkab silma näitlejate mängulaad, kus dialoogi loetakse kui värssdraamat. Just nagu Schillerit või Goethet. Osaliselt on sellist konksu tunda ka teatris NO99 sündinud teoses. Ent filmiversioonis tekib näitleja sõna poeetilise esituse kõrvale alltekst, kus kumavad läbi tegelaskujude suhted, ajalugu ja hinge draama. Kuskil kaadri taga on siin ikkagi olemas see tegelase hingeelu mäng, mis vanamoodsate psühholoogilise teatri nippidega saavutatav ja mõjus. Ja just selle allteksti kaudu käivitatakse vaataja fantaasia ning emotsioonid. Fassbinderi enda film sellest näitemängust pole sugugi külm ja hingetu. Nüüd­ses teatrikehastuses on sellist allteksti vähevõitu.
„Prahi, linna ja surma” lavastus kergitab taas üles pool sajandit tagasi alanud teatridiskussiooni, kus suurmees Bertolt Brecht paiskas õhku mõtte, et teater ei tohiks saalis viibival väikekodanlasel tema kaasaelamistes mõnuleda lasta. Nüüd siis on tehtud teos, mis vähemalt osaliselt vastab sellele teooriale ja ta edasiarendustele. Millest vana Brechti teatripraktika enamasti ise mööda hiilis. Sest Brechtil oli veel üks lihtsasti sõnastatav põhimõte: inimestega tuleb ikkagi rääkida.
„Prahi, linna ja surma” lavastuses on nähtav teatritrupi paindlikkus. Suur valmisolek anda kõik oma tehnilised oskused loodava teose hüvanguks. See vaimne nõtkus räägib näitetrupi arengust, kuigi mingit ideelist ühisnimetajat teatri näitlejakeeles näha on ikka veel raskevõitu. Aga kui mõelda, et lavastus kannab järjekorranumbrit 77, siis on kohustus joont alla tõmbama hakata täiesti enneaegne.
Fassbinder ei jõua meie lavale esimest korda, kuid tema siiatulek on toimunud viisil, et selles on tunda väikest sündmust. Arvatavasti pole NO99 jäänud sellel Fassbinderi tükil pidama ta mõ­ningase skandaalse staatuse pärast. Pigem ikka vist selle sisu pärast, kus tegu on autori vaieldava, hämara teosega, mis eristub saksa teatris klassikaks saanud Fassbinderi näitemängude taustal. Aga eks mõni teine Eesti teater võib lavastada Fassbinderi mõne sellise näitemängu, mis ka ilmselgelt hea tükk on. 
Muuseas, just praegu jookseb kinos Artis Fassbinderi filmide nädal. Tasub vaadata ja teatris järele teha.

Andres Laasik
Eesti Päevaleht; 17. veebruar 2010 08:00