NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Ühe muusiku kadumine


Etendus algab kaadriga, kui peategelase Ema (Marika Vaarik) kuulab köögis mingit kantrilaadset “kõik-on-hästi-ära-mõtle-pane-endist-viisi-edasi” meeleolus muusikat ja peseb nõusid. Kõik saab puhtaks ja korda, aga äkki toimub mingi impulsi ajel purunemine ja uus läbu köögis. Siit sai minu jaoks alguse ka selle etenduse üks läbivaid teemasid – puhtuse iha. Kui valgus tuleb lavale, näeme selle kinnitusena tühjal laval kahte vastandlikku poolust. Pesumasin paaris tolmuimejaga, millele on justkui vastu asetatud must elektrikitarr. Etenduse põhikonflikt rock’n’rollilik rahutus versus puhtus ja kord.

Peategelane (Risto Kübar) on laval ja nii-öelda rokib. Aga rokib kõrvaklappidega, sest korra ja rahu keskkonnas pole viisakas lärmi teha. Tema liigutused on ka sellised, nagu hoiaks keegi teda kinni. Peategelane justkui üritaks ennast kuidagi lahti raputada. Seda tantsu tantsib ta veel hiljemgi. Ema kõrval loomulikult imeb tolmu. Puhas contra.

Stseeni lõpus nõuab peategelane emalt, et too talle mingit lastelaulu laulaks. Loomulikult ema seda ei tee – kes siis täismehele lastelaulu hakkab laulma. Siit saab alguse teine eelmisega seotud teema. Peategelase eskapism. Peategelane üritab endast miskit ehedat välja pigistada. Ta ilmselt usub originaalsusesse. Miks ta muidu nii hirmsasti vihastab, kui ta ema ühe tema kirjutatud laulu kohta mainib, et ta on selliseid raadiost palju kuulnud. See on juba eos tema jaoks vastik. Ta nagu ei aktsepteeriks endas teisi ja ühiskonda. Ta arvab, et kusagil ta sees peaks olema midagi täiesti oma. Kõva ego suudab ikka oma peremeesorganisme endaga samastuma panna. Sellepärast ka selline “mina olen üksik lill maailma sitamere keskel” elutunnetus, mis oi-oi kui palju kannatusi tekitab.

Ta ei suutnud olla keegi, sest keegi olemine on juba iseenesest valetamine. Aga seda ootas talt ema (“ole keegi, jäta endast mingi märk”), seda ootas talt mänedžer (“kui ei ole midagi öelda, siis mõtle välja”), seda ootas talt isegi ta oma pruut (Inga Salurand), kes talt selgeid seisukohti ja kindlaid tulevikuvorme soovis. No mis selgeid seisukohti saab üdini ausal inimesel olla!? See peategelane siin aga oli nii üdini valetundlik, et ta ei tahtnud tihti isegi sõnu välja öelda, kuna need oleks selles situatsioonis ebaehedad tundunud. Ma pean siin silmas näiteks stseeni, kus ta üritab tüdruku küsmusele “Kas sa armastad mind?” vastata vääneldes ja igasugu trikke tehes. See trikitamine tundus siiras. See, mida ta tahtis vastata, oleks konkreetses situatsioonis konkreetse sõna puhul valetamiseks muutunud.

Selle mõttekäigu kaudu jõudsin mina ka otsapidi etenduse pealkirjani “Untitled”. Nimetu – nimetamatu – tühi – puhas. Inimese võitlus nimetamatu nimel nimetamise vastu. Sest nimetamine on juba vägivald ja moonutus. Samasugune nagu järgmise stseeni seksuaalakt mänedžeri (Jaak Prints) ja naise (Eva Klemets, pildil) vahel kes lihtsalt lõdvalt lamas ja laskis mänedžeril oma kehaga eri asendeid võtta, kes tegi seda iga asendit justkui välja arvutades ja mõõtes. Naine kadus ära ja jäi vaid vorm.

See on aga ainult ühtpidi vaadates nii. Teist poolust selles lavastuses esindavad politseinikud (Rasmus Kaljujärv, Andres Mähar), kes väga hästi toovad esile tõsiasja, et süsteem (või kord või nimetamine) kaitseb sind, ja kaitseb eelkõige sinu enda eest. Sest sa võid muidu enda käes lolliks minna. Inimesed üldiselt ei ole ju vabaks loodud. Kõigile meeldib vabaduse nimel võidelda, aga vabad olla üldiselt kardetakse. Aeg-ajalt on tore piknikukorvi õhku lasta, et välja elada korra poolt tekitatud painet, aga tõenäoliselt minnakse siis varsti jälle muru niitma.

Mul on tunne, et see on kunstnikuhingega inimeste seas üsna levinud probleem, et ei juleta kapist välja tulla ja endas ühiskonda aktsepteerida. Sulgutakse mingisse idealismi. Ja mida rohkem sa ümbritseva vastu võitled, seda võimsamaks see vaenlane läheb.

Peategelane valab lõpuks, kui tal nii-ütelda katus ära sõidab, kogu oma saladuse – mis iganes see võis olla, aga igal juhul oli see ilus – maailmale näha, ja tulemus on see, et ema lükkab selle kõik põrandaharjaga kokku. Peategelane peseb veel põranda ka puhtaks, et sellest midagi alles ei jääks. Nagu ema ütleb, et parem ilus konkreetne lõpp kui lõputu vindumine. Toimub täielik puhastumine oma unistustest.

Ega sellise ehedusiha vastu muud ei aitagi kui surm. Surm on vähemalt enamiku inimeste jaoks ikkagi miskit reaalset ja puudutavat.

Mart Koldits
Eesti Ekspress, 28.11.2010