NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Vana Volvo ja marraskil näitleja


NO74 „(Untitled)” ehk siis „Nimetu” on lugu noorest Norra mehest 1970-ndatel, kes on muusikat täis reisil. Ja lõpuks, kui ta on tagasi, on ta tegelikult ära.
Tundub, et Draamateatri näitlejal ja lavastajal Lauri Laglel on seda lavastust tehes olnud väga hea meeskond, eriti pidades silmas kunstnikutööd. Liisi Eelmaa kunstnikutöö haarab lavastuses suure rolli, eriti kui silmas pidada ühte keskset tegevuspaika – vana Volvot. Selle mootorist purskab lilleõisi, selle bensiinipaagis on videoprojektor ning selle viie ukse avamisega saab anda edasi tähtsat sõnumit kõigi uste lahti olemisest ühe noore mehe ees.
Kunstnikutöö hakkab defineerima ka Jaak Printsi tegelast, muusikaprodutsenti, kes esmasel nägemisel tundub kandvat maski, mis aga osutub kavalaks grimmiks, mis kasutab plastist juukseid ja kulme, ohtralt põsepuna ja võltshambaid. Ning sinna juurde ühed lillad terava ninaga mokassiinid. Prints ise ei peagi enam palju tegema, kuid tema miimika on sellegipoolest nauditav.
Lavastajale pakub lugu hipi-ajastu lõpul midagi otsima minevast noorest mehest, kes kohtab teel põnevaid tegelasi, väga palju vabadust. Saab luua ühe ekstsentrilise tegelase ning hulganisti värvikaid karaktereid ning saab luua sürreaalseid hetki ning leidlikke krutskeid, rekvisiitide ja lavakujunduse kasutust, kõik meeldivad, kergelt üllatavad, muigamapanevad.

Usuhull sohver
Lavastuse esimene pool on selles osas eriti osav, leidlikkust on selle stseenidesse kogutud rohkem kui teise poolde, mille funktsioon on loole kurb joon alla tõmmata.
Eriti hea rolli teeb Gert Raudsep usuhullust autojuhina, kuid kindlasti ei saa mööda vaadata Risto Kübara kehastatud peategelasest Johan Holmgrenist. Kübar lõhub end rollis sõnas otseses mõttes päris palju, kergelt lottis aluspükstes laval ringi möllates on tal lõpuks põlved katki ja nahk marraskil. Isegi kui publikul võib tekkida kahtlus, kas see on just see roll, kuhu nii palju endast ära anda, siis Kübar ise tundub seda tõesti uskuvat. See on austusväärne. Lisaks lõhkumisele suudab ta Holmgreni rollile anda mitmenäolisuse ning katkise hinge.
Holmgreni enda kujunemisel oli suur roll aga tema emal Sophiel (Marika Vaarik), mida lavastuses ka väga tugevalt rõhutatakse. Kuid siin tekib ka kõige suurem küsimärk. Kava-lehelt saame teada, et Holmgreni ema oli ise omal ajal suur mässaja ja vagabund ning elab nüüdses koduperenaise rollis oma vabaduse kaotust väga üle.
Teda defineerib üks tema esimesi lauseid, mis on öeldud keset koristamist – sinu vabaduse eest maksavad hinda teised inimesed. See oluline mõte, mille kergelt egoistlik Holmgren oleks pidanud teele kaasa võtma, on just see, mida peategelane eirab või eirata püüab. Suhted tema ja ta ema vahel on armastusele vaatamata ilmselgelt segased ning Vaariku mängitud koduperenaine, kes peaks oma otsinguil poega kõige paremini mõistma, on see, kes teda rõhuma hakkab. Selle taga olevaid motiive on lavastusest natuke raske välja lugeda, kuigi konflikt ja selle taga-järjed on kogu teise vaatuse sisu.
Sellegipoolest on tegemist hea lavastusega, mis ei ole ehk küll nii hästi artikuleerinud seda, mis ka kavalehel kirjas, kuid pakub elamust suure E tähega.

Tiiu Laks
www.epl.ee 28. oktoober 2010 07:30