NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Avangard-muinasjutud


Kahe päikse” iidsed lood mõjuvad meie kultuuris uudsena, samas kui 18. ja 19. sajandil üleskirjutatud muinasjutud võivad olla puruigavad.

Jaan Kaplinski tõlgitud, vabalt ümber jutustatud ja koostatud muinasjuturaamatu “Kaks päikest” alapealkirjaks on “Teistmoodi muinasjutte”. See alapealkiri on niimoodi otsesõnu väljaöelduna teedrajava tähtsusega.

Kogumikus leiduvad muinasjutud pole teistmoodi mitte näiteks sellepärast, et need on valdavalt üles korjatud rahvastelt, kes asuvad meist kaugel – ajaliselt, ruumiliselt, vaimselt. Me ei leia tõepoolest sellest raamatust sakslaste, itaallaste või hispaanlaste muinasjutte, küll aga melaneeslaste (Okeaania), bušmanite (Aafrika), Põhja-Ameerika indiaanlaste, orotšide (Siber), tembede (Lõuna-Ameerika), isegi tasmaanlaste omi, kui nimetada vaid mõnesid Kaplinski raamatus esindatud rahvaid. 

Aga kuigi austraalia põlisrahvad või Brasiilia indiaanlased on meist igas mõttes hirmus kaugel – ning kahtlemata mõjusid nende lood käesolevas kogumikus teistsugusena –, tundusid mulle kõige hämmastavamad meile märgatavalt lähemal asuvate Euraasia ning Ameerika põhjarahvaste muinasjutud, olgu siis tegu inuittide (eskimode), orotšide, tuvalaste või meie sugulaste mordvalaste ja saamidega. Uku Masing muuseas uskuski, et kõik ümber põhjapooluse elavad iidsed rahvad – eestlased sealhulgas – on omavahel sugulased. Iseäranis ootamatult tabab selle raamatu lugejat, eriti ettelugejat, orotšide lugu “Seitse hunti”, mis oma kordustega mõjub mitte enam tavalise muinasjutuna, vaid natuke juba palvena, mantrana, loitsuna.

Pealegi leidub nende kaante vahel kaks iiri ja lõpuks kaks eestigi muinasjuttu, ning me võime veenduda, et ka need on teistmoodi. Samal ajal sarjas “Muinaslugusid kogu maailmast” kunagi ilmunud austraalia põlisasukate müüdid pealkirjaga “Unenägude aegadest” pole – vähemalt minu jaoks – sugugi teistmoodi, kummalised, imestust tekitavad.

Kaplinski kogumiku koostamist pole juhtinud mitte idee koguda kokku võimalikult eksootiliste rahvaste lood, vaid just muinasjuttude sisuline teistsugusus, kummalisus. Niimoodi asetub “Kaks päikest” ühte ritta mõnede juba eesti keeles ilmunud raamatutega, mille kohta võib samuti öelda, et need on valdavalt teistsugused.

Ilona Martson on “Kahest päiksest” kirjutades juba maininud Andres Ehini koostatud “Unesnõidujat” (tšuktši muinasjutud) ning Kaplinski enda kokku pandud Põhja-Ameerika indiaanlaste lugude raamatut “Suve tagasitoomine” (viimasest on võetud paar lugu ka “Kahte päiksesse”, sealhulgas minu üks kõige lemmikumaid lugusid – mitte ainult muinas-, vaid üleüldse kõigi lugude hulgas – “Poiss varjude maal”). Lisaksin omalt poolt Arvo Vallikivi kunstmuistendite kogumiku “Põhjanaela paine”, sarjas “Saja rahva lood” ilmunud vaimustava “Itelmeeni muinasjutte” ning eelmisel aastal Hasso Krulli tõlgitud “Winnebago lood”.

Imelikud lood

Ma pole folklorist ega oska öelda, kas näiteks orotšide eneste jaoks nende muinasjutud tunduvad teistsuguste või imelikena. Kuid antud juhul on oluline, et nende lood on imelikud meie jaoks. Muinasjutt kui žanr on tänapäeva kultuuris tihtipeale üks parasjagu resigneerunud, jõuetuks muutunud nähtus. Ma ei suuda uskuda, et tänapäeva lapsed vaimustuksid Grimmi muinasjuttudest või ka M. J. Eiseni kirja pandud eesti loomalugudest.

Iga žanr vajab elujõulisena püsimiseks raputamist, muutumist, pea peale pööramist, avangardi. Paradoksaalne küll, aga “Kahe päikse” iidsed lood mõjuvad meie kultuuris uudsena ja ootamatuna, sel ajal kui alles 18. ja 19. sajandil (üles) kirjutatud muinasjutud on puruigavad. Ka selles mõttes on Kaplinski kogutud lood sarnased sürrealismiga, et viimane võttis eesmärgiks raputada traditsioonilisi, kivinenud kunstitegemise viise Euroopas.
Läbiraputamise, avangard-mässamise tulemuseks on parimal juhul see, et žanr saavutab taas selle värskuse, tõsiseltvõetavuse ja sügavuse, mis tal oli kunagi ammu. Nii ka muinasjutu puhul. Kui vaadelda “Kahe päikse” teistmoodi-projekti väljakutsena traditsioonilisele muinasjutule, tuleb tõdeda, et see on igati õnnestunud. Neis lugudes on taas ajaloo- ja ruumiülest sügavust, tarkust ja ilu, mis grimmilikes muinasjuttudes on ammu mingiks ninnu-nännu-moraalitsemiseks mandunud.

Südamega tehtud pildid

“Kahe päikse” kunstnik Kalli Kalde on kriitikutelt juba kiita saanud, kuid ei raatsi minagi teda tunnustamata jätta. Selle kogumiku pildid on südamega tehtud ning on raamatu avangardse, mängulise vaimuga kooskõlas. Neis pole, nagu lugudeski, grammigi infantiilset hinnaalandust, on aga vakatamapanevat ürgsust, mis ometi mõjub ebatraditsiooniliselt, tänapäevaselt. Eriti hea meel on mul suurepärase pildi üle loo “Poiss varjude maal” juurde.
Kuid tahaks kirjutada ka ühest negatiivsest tähelepanekust. Kaplinski tekste on alati iseloomustanud mingi hämmastav ladusus, keeleline kergus ja voolavus. Kuid just taolise ladususe taustal muutub eriti häirivaks ebatavaliselt suur kirjavigade hulk “Kahes päikses”, eriti raamatu esimeses pooles. Ette lugedes muutuvad kirjavead päris tüütuks. Isegi Kaplinski kodulehekülje päevakajalistes mõtisklustes pole nii palju näpuvigu.

Sven Vabar
Ilmunud ajalehe Eesti Päevaleht kirjanduslisas Arkaadia (5. september 2005).