NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

NO-teater lastele hinnaalandust ei tee


Tähekese ja Arkaadia toimetaja Ilona Martson kuulas NO-teatris elusat ja ehedat muinasjutuvestmist.

Enam kui sada aastat tagasi, täpsemini aastal 1901, kurtis eesti lastekirjanik, tänaseks paljude jaoks unustatud Ansomardi (Peäro August Pitka, 1866–1915) õigete muinasjutuvestjate väljasuremist. Uus aeg, uued kombed kippuvat peale tulema: muinasjuttude mäletajad eidekesed kartvat kiriku karistust; koolitarkust saanud kuulajad aga hakkavad rahvapärimuse kaduvat kunsti halvustama:

“Juhtubki mõni taadike ahju äärel istudes või vommi veerel vedeldes vanu asju arutama, tonditegemisi, kodukäijate koledusi või mõnda muud lugu luiskama hakkama, kohe peatab teda põrandalt hele aabitsa-uurija hääl: “Vanaisa! Need nõia, tondi, viirastuste, kodukäijate ja teised lollid lood on ju sula vale. Niisuguseid elukaid ilmas iialgi ei olnud ega ole. Koolis üteldi, et üksi rumalad, harimata inimesed neid usuvad.”

“Miks ei ole? On, laps. Ma ise olen näinud. Jah, on küll, aga inimesed, need nooremad, peavad endid nüüd liig targaks, vanu – rumalaks ega usu enam,” vaidleb raugake vastu ja kõneleb siis edasi:

“Sa ütled, et kodukäijaid ei ole. Mis see oli siis, kui ta kodukäija ei olnud, mis ma kord Tallinnast tulles endise Jalgsemaa kõrtsi ja Jalalõpe vahekohal nägin?” – Ja vanake jutustab, et ta linnateel Lamba kõrtsis viimast korda peatunud, hobust söötnud ja ennast soojendanud, siis aga otsekohe kodu poole pööranud, sest öö kippunud juba kätte tulema. Igavuse ja väsimuse pärast jäänud ta tukkuma. Järsku tunneb, et hobune nõksatades seisma jääb. Ärkab üles ja näeb: otse hobuse ees seisab suur valge kuju ja hoiab ohjaharust kinni... “No, minul polnud ka vahvuses puudust,” jutustab vanake, “virutasin vaenlasele piitsaga vastu vahtimist. Kohe oli ta kadunud ja hobune hakkas rahuliselt edasi minema. Varsti aga märkasin, et teelt olin ära eksinud. Ja mõtle ometi, vaenlase keha, kodukäija, eksitas mu meie endi küla all ära ja vedas mind öö läbi mööda ­küla väljasi... Sina ninatark! Mis see sinu arust õieti oli, kui ta mitte kodukäija ei olnud!” lõpetab rauk oma loo, arvates, et võit tema on. Aga võta näpust!” (Ansomardi. “Jalgsemaa kitse-eide muinasjutud” ja teisi jutte. Eesti Raamat, 1979. Koostanud ja redigeerinud Ants Järv. Lk 8–11.)

Taadikese kollinägemist peetakse purjus inimese viirastuseks, koolmeistrilt õpitud “mõistuse” hääl võtab aina enam võimust, ja lõpuks hakkab rääkija isegi kahtlema, kas ikka on mõtet neid vanu jutte rääkida... ja nii ta läheb. Nojah. Eks suur osa eesti rahvast on ikka olnud vastuvõtlik kõigele uuele ja väljamaalisele, omade hulgast võrsunud ehedaid asju peetakse millekski mõttetuks, teisejärguliseks. Nii oli see sada aastat tagasi ja nii on see ka praegu.

Kuid, kummaline küll, muinasjutuvestmine ei ole siiski välja surnud. Teisenenud, seda küll. Ajal, kui koolieelikulegi unejutu lugemine on saamas omamoodi eksootikaks, on siiski ka toredaid erandeid. Hiljuti (28. novembril 2005) oli Sirbis lugeda sümpaatset intervjuud Piret Pääri, Veronika Kivisilla ja Risto Järvega, millest selgub, et väikesed jutuvestjate klubid tegutsevad Eestiski. Jutuvestjaid on koolitanud ka Lugemispesa-projekt. Ja aina enam on jutuvestmise traditsioon saamas teatri pärusmaaks.

Selles mõttes on NO94 lavastus “Kaks päikest” n-ö käepikenduseks Jaan Kaplinski raamatule. Eks ühe juurest viib rada teise juurde ja vastupidi.

Jaan Kaplinski ise on rääkinud, et igatseb praegu taga oma lapsepõlveaegseid muinasjuturaamatuid, kus pildid täiesti puudusid – see andis vaba voli lugeja kujutlusvõimele. Ka Andres Noormetsa lavastuses ja Ene-Liis Semperi lavakujunduses on püüne peal vaid laud ja neli meest, kes jutulõnga ühelt teisele edasi annavad. Vaataja tähelepanu, kogu energia lähebki nelja näitleja jälgimisele. Põhirõhk lasub tekstil; lavalist tegevust on minimaalselt. Selline esitus võimaldab paremini mõista raamatu erilist unenäomaailma, selle eredaid detaile. Ja nagu teatris ikka, tekib mõnigi asi proovide käigus juurde, omandab uue varjundi või tähenduse.

Kuigi palju muinasjutte tunniajasesse lavastusse ei mahu. Ettekandmisele tulevad Amuuri orontšite “Seitse hunti”, Brasiilia apinaiede “Tuli”, Põhja-Ameerika algonkinite “Poiss varjude maal” ja muidugi Venezuela kariibide “Kuidas loomad endale pepud said”, millest paljude laste jaoks on selle raamatu puhul kujunenud omamoodi hittlugu. Kolm esimest teksti on siiski pikemad ja põhjalikumad, ka pikemalt lahti räägitud. Ja lavastusel on väga ilus lõpp, kus jutustamise käigus süüdatud kümned küünlad korraga ära puhutakse.

Kui “Seitsme samurai” puhul võis nii mõnigi kahelda, kas ikka koolieelikut seda lavastust vaatama viia, siis antud juhul ei peaks seda hirmu tekkima – räägitakse üldinimlikest asjadest. Ja räägitakse nii, et ka vaataja aru saab ja tasapisi kaasa elama hakkab. Samas sobitub see lastelavastus kenasti uue teatri repertuaari üldpilti. Lastele hinnaalandust ei tehta ja trafaretseid lahendusi ei tunnistata. Ja kuna tõeliselt head ja huvitavat teatrit tehakse tänases Eestis lastele hoopis vähem kui täiskasvanutele, on seesinane katsetus igati tervitatav.

Ilona Martson
Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress 17. novembril 2005.