NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

«Kaks päikest» näitab teistsuguste lugude võimu


Aegadest hallidest saadik on novembripimedas värtnavurina saatel, peeruvalgel me esivanemad istunud, puulusikat vestnud ja lastele lugusid rääkinud.

Lool on vägi. Lugu arendab. Manab vaimusilma ette tegevuse, avab kujutlusvõimet. Lugude jutustamise ja kuulamise kaudu kandub identiteet. On kandunud.

Lugu on vanem kui kirjasõna. Ja palju vanem kui multikas.


Istuvad vagusi, kuulavad


NO94 ja «Kaks päikest» on intellektuaalne lasteteater. Vägisi kandub selline sõnapaar meelele, ent mis seal siis ikka nii väga intellektuaalset on, kui süveneda.

Laval on neli näitlejat, kes sisemise pingestatuse (vaid viimases loos kukub sisemine temporütm veidi ära ja see paistab ka lastest koosnevast publikust) ning mini-meelse efektitsemise ja tegevusega lastele lugusid jutustavad. Jaan Kaplinski tõlgitud loodusrahvaste muinasjutte.

Intellektuaalsus tõuseb märksõnaks vaid seetõttu, et vorm, rahulikult vulisev tekst, on tänapäeva lastele suuna-

tud kraaklevast visuaalesteetikast kaugel. Ei sähvi välgud, ei kõmise kõu, ei paugu püstolid.

Ja lapsed kuulavad, istuvad vagusi ja panevad tähele, lasevad lool joosta ja endaga haarata. Toimib.

Üllatavalt toimib, sest vastavalt tavaarusaamadele peaks me lapsed sellisele laias kaares koha kätte näitama. Me oleme harjunud mõtlema, et laste vastuvõtulävi on teise koha peal – lihtsa unejutu või vestetud muinaslooga ära mitte püüagi kannuseid teenida.

NO94 tõestab veenvalt, et see pole tõsi. Tõestab veel rohkem: ajuloputuse ohvriks on langenud ka lapsevanemad, kes usuvad, et lapsi köidab ainult agressiivne, värviline virvarr.

Jah, ja juba rohujuure tasandil on hirmutav, et see, mis iseenesest on normaalne, saab meelel kohe märgiks «intellektuaalne». Loputatud on meie kõigi ajud.

Niipalju lavastuse sootsiumisse paigutuvast taustast.

Tõsi on, et sellise lavastusjoonise, kontseptsiooni valimisega läks Andres Noormets riskile, mis praegu vast ainult numbriteatris, Von Krahlis ja VAT-teatris võimalik on. Hea on.

 

Teistsugused lood


Lugudest. Ka lood on teistsugused. Nii-ütelda meie tavaloogikast erinevad. Teistsuguse gradatsiooniga, nihkes. Puänteeritud ehk küll, aga teistmoodi.

Ehk suurim erinevus on, et nende lugude lõpus ei sünni moraliseerivat otsest õppetundi, pisikesed õpetuseivad on lugude sees, või siis on terve lugu tervikuna uut vaatenurka avav.

Seda enam on NO99 saavutus, tema riskijulgus märkimisväärne.

Ja kui viimases lauses norida – esietendusel juhtusid sisemisest pingest väljakukkumised ja kohati ehk jäi lavastusjoonis liig verevaeseks, aga need on kohad, mis näitlejad sissemängimisega ära täidavad.


Andres Keil
Ilmunud ajalehes Postimees 16. novembril.