NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Pealelend: Andres Noormets, “Kaks päikest” lavastaja


Eile teatris NO94 esietendunud “Kaks päikest” põhineb Jaan Kaplinski valitud ja tõlgitud mitmete rahvaste muinasjuttudel. Arhailisi muinasjutte on mitmes kihisuses.

Kust teie pinnaseproovid võtsite ja mida avastasite?


Me tahtsime leida selle koha, kus muinasjutud praegu, täna elavad. Me ei tahtnud neid mingil kombel näitemängudeks kujundama ega lahti mängima hakata. Tundub, et jutud tunnevad end kõige paremini jutustamise sees, kuulajate ja jutustajate vahetu kontakti sees. Kui säärane kontakt tekib, siis on kõik võimalik: fantaasia hakkab mõlemal pool tööle ja viib senitundmatutesse paikadesse, imedesse, unenägudesse. Läheb lahti tee sõnu ja mõisteid moodustavate väljade südamikesse, kus pesitsevad puhtad teadmised, valged teadmised. Nendes pole kurja. Nendes on äratundmine, et kõik on üks ja seesama ning kõik ajad ja ruumid on ümbritsevas õhus ning looduses samaaegselt ja ühekorraga koos olemas. Sealtkandist me siis otsisime mõnda, ka leidsime mõnda. 


Millised ülesanded on näitlejatele antud? 


Ülesanded on kirjeldamatult lihtsad: saada lugudega niivõrd sõbraks, et nad tekstikujulistena silme eest ära kaoksid; et kõik valdaksid kõiki jutte algusest lõpuni ja lõpust alguseni ning suudaksid igal hetkel jutujärje üle võtta; et jutujärge kokku ei lepita; et jutustaja sees saab kokku kõik ja tema ise otsustab, mis teha; et ühe loo sisse oleks võimalik paigutada ka kõik ülejäänud lood; et jutud taassünniksid vaataja silme all ja oleksid ainukordsed; et just täna saalis istuvad lapsed ja muud inimesed tajuksid seda uuestisündi ning leiaksid iseend sealt seest ja et igaüks pärast arvaks, et just tema sai asjast kõige paremini aru ja et teised võisid olla arusaamiseks ehk liiga noored või vanad või midagi muud; et jutustamise struktuur välistaks mehhaanilise kordamise ja näitlejad ei teaks kunagi päris kindlalt, et millega nad just täna täpselt kokku puutuvad; et iga etendus oleks kogemus, mis jääb kuhugi alles – et nii, nagu jäävad puude ihusse alles jäljed elatud aastatest, et nii jääksid rääkijate hingekehasse räägitud lugude jäljed või seemned või eosed.

See lavastus ei ole esietenduseks valmis – me oleme kogunud ja teinud vaid soojenduse, eelsoojenduse. Kõik võetakse iga kord uuesti ja esimest korda ette ning tehakse see ainus ja kordumatu sooritus. Mis kohale jõutakse edetabelis, on ennustamatu. Kindel on vaid üks – et nii ongi.

Ilmunud ajalehes Sirp 11. novembril 2005.