NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Jaan Kaplinski “Kaks päikest” - teistsugused muinasjutud


10. novembril teatris NO94 esietendunud Andres Noormetsa (Endla) lavastus “Kaks päikest” põhineb eri rahvaste muinasjuttudel, mille on välja valinud ja tõlkinud Jaan Kaplinski. Proovide käigus käis trupp Jaan Kaplinskil külas, et uurida lähemalt: miks on need muinasjutud niivõrd kummalised?

Kuidas te muinasjuttudeni jõudsite? 

Huvi muinasjuttude vastu tärkas muidugi juba lapsena, mil mul oli väga kahju, et nad ei ole tõsi – näiteks et ei saa end nähtamatuks muundada. Hiljem pöördusin lugude juurde tagasi Uku Masingu mõjul, kes oli ilmselt üks maailma paremaid muinasjuttude tundjaid, ning keeleteaduse kaudu. Nimelt on keelte õppimisel muinasjutte väga hea lugeda, sest kõik kordub. Tõsi, see mulle eriti ei meeldinud. Grimmi muinasjutud on siin hea näide: nad on põnevad, aga pikapeale muutuvad igavaks. “Kahe päikese” lood ongi valitud selle järgi, et nad aitaksid ühelt poolt mõista üldinimlikkust – ma usun, et kariibi lapsed itsitavad pepude loo peale samamoodi kui meie lapsed –, aga et nad teiselt poolt oleksid ka kuidagi teistsugused. Nende lugude kummalisus on miski, millesse meil ja meie lastel on minu arvates lausa vaja sattuda. Näiteks lugu mehest, kes läheb kaugele merele, et järele proovida, kas vesi ikka on seal tumedam. Puhas teaduslik huvi! See, mida tegi hiljem keskaegne munk alkeemiat uurides või kaasaegne teadlane Kuud uurides, on täpselt sama. Muinasjuttude ühtpidi kaugus ja teistpidi lähedus on nii tore.


Kui palju on “Kahes päikeses” ümberjutustust ja kui palju ehedat materjali? 

Ma arvan, et ei lubanud endale midagi, mida üks muinasjutuvestja ei lubaks. Peab arvestama, et need jutud on suulise pärimuse põhjal üles kirjutatud. Esiteks on häid jutustajaid ja on halbu jutustajaid, teiseks on üleskirjutajad teinekord lugu muutnud. Muinasjutte ei saanud samas üles kirjutada ükskõik kes, ligipääsemiseks pidi keelt oskama ning kaua inimestega koos elama, sest on palju lugusid, mida võõrastele üldse ei räägita, kuna neis on midagi püha. Austraalias on näiteks ühest loost mitu varianti ja naistele-lastele räägitakse võib-olla lihtsam variant, aga vanematele meestele räägitakse teine lugu, mis on juba natuke teises keeleski. Mõnikord on aga vastupidi: võõrale räägitakse, mida arvatakse teda kuulda tahtvat. Kui võõras küsib: kas teil kurja nõia lugu on, siis vastatakse: no muidugi on. Ja räägitakse lugusid, mida on näiteks teistelt kuuldud, kas või piiblilugusid. 

Lugusid lugedes on tihti tunne, et lugu lõpeb juba peaaegu ära, aga siis tuleb järsku teine juurde. 

See kummaline loogika meeldib mulle juba puhtkirjanduslikult. Kuidas läbi sipelgapesa saab minna teise maailma, aga pärast on sipelgapesa avaus kadunud! Või “kui sa kuuled kaljude häält, siis vasta, kui sa kuuled kõduneva puu häält, siis ära vasta” – see on kummaline poeetiline leid, mis mulle kohutavalt meeldib. Või paapuate lugu, kuidas “kuues sõrm on tulesõrm” – väga geniaalne väljamõeldis, mis on pärast printsesside ja tuhkatriinude lugusid nii värskendav.

Muide, kummalisust on püütud ka selgitada, näiteks et inimesed on jutustanud unenägusid lugude pähe või et on kasutatud hallutsinogeene, Siberis kärbseseeni, Põhja-Ameerikas peyote-kaktust või magic mushroom’i. 

Kas need lood olid üleskirjutamise ajal enam-vähem valmis? 

Pärimuslood varieeruvad muidugi edasijutustamise käigus kõvasti. Kirjaoskuseta kultuuris olid jutuvestjad väga olulised, neid kutsuti ja neid käidi kuulamas. Seetõttu ei sobinud jutustajaks igaüks. Muide, sageli oli jutustajaks keegi pime, kuna neil on väga hea kuulmismälu. Lugude rääkijad ei olnud siiski ainult hea mäluga, neil oli ka poeetilist kujutlusvõimet, rääkides nad võtsid ära ja lisasid kogu aeg. Seega see, mis edasi rändab, on jutu põhisisu ning käänakud pannakse sageli iga kord ise juurde. Pealegi ei tohtinud teatud jutte rääkida igaüks või igal ajal. 

Improviseerides on viga käivitanud kõige huvitavama impulsi: mul läks midagi meelest ära, ma täidan lünga. 

See on väga huvitav mõttekäik. Pealegi, neis lugudes ongi “viga” ju üks põhilisi sõlmpunkte. Kui on kolm venda, siis kaks esimest teevad vea. Või teeb kangelane esimesed kaks korda vea ja siis teeb õigesti. Viga on muinasjutus väga oluline, ükski asi ei lähe lihtsalt. 

Jutustades püüame mitte olla kinni kirjatähes, vaid lugusid oma sõnadega ümber jutustada ning neid omavahel segada. Kas see on õigustatud? 

Jah, loomulikult. Näiteks Iirimaal oligi muinasjutu jutustamine teatud draama – neil olid oma kindlad võtted ja žestid, palju kasutati onomatopoeetilisi väljendeid nagu “klirr!” või “parts!”. Kuidagi see traditsioon säilis ja on nüüd taas tagasi, need lood võivad rääkida ükskõik millest. See on nähtus, mis meil on tänu massikommunikatsioonile kaduma läinud. 

Kuivõrd tollased kuulajad neid lugusid uskusid, kuivõrd oli see meelelahutus, iidne ajakirjandus? 

Üldjuhul usuti, aga usu ja uskmatuse piir on kõikuv. Ent lisaks meelelahutusele ja kirjandusele oli muinasjuttudes alati ka oma õpetusiva, oma ideoloogia, mis neid kandis. Kui vaadata näiteks, kuidas eestlased muinasjuttude kaudu lapsi õpetasid, siis tuleb ikka välja, et “ahnus ajab upakile” – kui oled ahne, kaotad kõik.
Näiteks lugu, kuidas leiad metsas jalutades mõisa, kus peetakse balli, juuakse-süüakse, tantsitakse, kõik on imetore. Hommikul ärgates näed, et praetükk on kärvanud hobuse jalg ja raha, mida põue ajasid, on koltunud sügislehed. Meie aja ideaal ongi pitsball metsalossis. Aga hommikune ärkamine on muidugi ees. 

Hasso Krull on väitnud, et muinasjutud tulevad tänapäeval tagasi, aga uues vormis: arvutimängude kaudu. 

Nii ongi. See on väga huvitav, kuidas tipptehnoloogia toob tagasi lohed ja nõiad. Kas see on tasakaalustamine? Lähme kaugemale ja tuleme ringiga ikkagi tagasi? Kui mina igatsesin lapsena, et muinasjutud saaksid tõeks, siis nüüd on virtuaalmaailm, kus need lood saavad palju rohkem kui tõeks. Mul on vahel igatsus lapsepõlve mustvalgete raamatute järele, kus polnud ühtegi värvipilti, aga need lood ise… Ma lõin loo oma peas. 

Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht 12. novembril 2005.