NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Sakslane küsib Eestis, kas eurooplusel on tulevikku


See on ühe mainekama saksa kultuuriruumis tegutseva lavastaja Sebastian Nüblingi järjekordne koostöö briti näitekirjaniku Simon Stephensiga ja esimene koostöö teater NO99ga. Kolme riigi – Eesti, Saksamaa ja Suurbritannia – näitlejaid ühendav lavastus «Three Kingdoms» esietendub juba sel laupäeval.

«Three Kingdoms» räägib ­Euroopast. Euroopa Liit on viimastel aastatel võimsalt laienenud, uute liikmete hulgas on mitmeid postsovetliku taustaga riike, praegu tegeleb kogu Euroopa Kreeka majanduskriisiga, Londonis toimusid noorterahutused jne. Kas te muretsete selle pärast, kuhu Euroopa liigub?

Idee Euroopast ei kinnitu hetkel tugevale alusele ja ­Euroopa üldiselt ei liigu väga optimistlikus suunas. Seda ka seetõttu, et Euroopa Liidu on jõuga kokku pannud poliitikud, mitte rahvas. Kõigega on mõnes mõttes liialdatud. Mulle endale meeldib olla osa ühendatud Euroopast, kus piiride ületamine pole vähimgi probleem, ja kui sul on raha taskus, saad seda kohe kasutada.

Näidend «Three King­doms» on tegelikult esmalt kriminaallugu, põnevuslugu. See on Euroopast selles mõttes, et toob kokku inimesed kolmest riigist: Suurbritanniast, Saksamaalt ja Eestist, Euroopaks kutsutud struktuuri väga erinevatest osadest.

Kõigepealt inimesed saareriigist, kes ei astunud rahaliitu, vaid on uhked oma raha ja süsteemi üle, kuid kes on samas ka natuke isoleeritud. Mina tulen otse Euroopa südamest, ma elan Saksamaa edelaosas, Prantsuse ja  Šveitsi piiri lähedal. Seega on piiriületamine igapäevane nähtus.

Ja Eestil on muidugi neist riikidest täiesti erinev ajalugu. Ka Eesti on omamoodi isoleeritud ja ümbritsetud riikidest, kus postsovetlik vaim tundub mulle tugevam kui Eesti enda puhul, kellel on olnud tugevam ühendus Soomega.

Eesti pole küll saar, aga mulle tundub, et inimesed tunnevad ennast siin vahel kui saarel. Selles lavastuses kohtuvad siis justkui kaks saart ja Kesk-­Euroopa. Siin tegeletakse keelega, moraalsete standarditega, Euroopaga sellel tasandil. See on kaitstusest, kuvanditest. Ja kõik see peitub detektiiviloo sees.

Mille poolest eesti, briti ja saksa näitlejad üksteisest erinevad?

Briti näitlejad tulevad tekstil põhinevast teatrist. Briti teatri number üks on näitekirjanik. Seal pole lavastus sõltuv proovidest ega näitlejate valikust, vaid sellest, kas näitekirjanik lubab või ei luba midagi teha. Lavastaja on pigem number kaks. Briti näitlejatel on ka erinev näitlemisstiil, sest nad võtavad asju palju isiklikumalt. Neil on teatud konventsioonid – heas mõttes. Nad näitavad asju pigem realistlikult või naturalistlikult.

Saksamaal on nii palju erinevaid stiile, sest saksa teater on pigem lavastajateater, kus publikut huvitab, mis idee lavastuse taga peitub, mida lavastaja tekstiga suudab. Teater NO99 näitlejatel on tugev poliitiline impulss – nad reageerivad praegu Eestis toimuvale. Ja nad on rohkem või vähem olnud eelnevalt ka oma tekstide autorid.

Ajalehes Sirp ilmus Simon Ste­phensi artikkel, mille pealkiri oli «Hüpata pimesi taevast alla ehk Viis asja, mis ma olen õppinud Sebastian Nüblingilt». Mida olete teie õppinud Simon Stephensilt?

Ma olen õppinud, et ta kirjutab loo, kuhu jätab auke või avasid, mis lähevad tegelikult hoopis kuskile sügavamale teksti sisse. Ma usaldan tema töid, sest meid ei ühenda lihtsalt koostöö, vaid loominguline sõprus.

Kuna tavaliselt ei kirjuta Simon ka väga lineaarseid lugusid, siis jätab ta sellega ruumi asjade leiutamiseks. Sinna saangi mina midagi välja mõelda – lisada asju teksti ümber või sinna vahele, keerata mingi situatsiooni täiesti teistpidiseks, mida Simon poleks ka ise osanud ette kujutada. Tema keel tundub kõlavat naturalistlikult, kuid on tegelikult hästi struktureeritud poeetiline keel.

Kuidas teie tekstiga töötate?

Vahel ma võtan mingi osa tekstist, kas või ühe sõna, mis annab mulle idee edasiliikumiseks või kajaks. Tekst võib olla väga selge, aga see peab kutsuma mind seda teistpidi keerama. Mind ei huvita teatris, mis on lugu või millest räägitakse. Mind huvitab, mis juhtub inimeste vahel. Kui vabad nad on, mis abstraktseid asju nad välja mõtlevad.

Eestlastele on alati oluline teiste inimeste arvamus. Mis teile siinviibimise ajal silma on jäänud?

Minu side Eestiga on ukse kaudu, millele on kirjutatud NO99. Seega ma näen, kuidas nemad näevad ennast Eesti ja Euroopa kontekstis. Minu mulje on, et nad on väga elusad ja poliitilised, arutavad rahvuse, identiteedi üle. Neis on ka inglastele sarnaselt sarkasmi. Nad on huumorimeelega, aga samas sarkastilised. See tuleb muidugi teie ajaloost.

Minu jaoks on huvitav, et ma ei näe Tallinnas väljas käies endavanuseid – ma olen 51-aastane – inimesi. Siin on palju häid kohti, kus käia. Kõik on täis noori, aga kus on minuvanused?

Kust te leiate oma lavastuseks inspiratsiooni?

See tuleb prooviperioodist. Ma armastan seda protsessi. Mulle endale polegi nii oluline lavastuse lõppvariant või tulemus. Prooviprotsess on kui sotsiaalne utoopia, kus inimesed tõesti koos töötavad. Ja see on mittetulunduslik, sest sinna pannakse nii palju aega võrreldes sellega, palju selle eest makstakse. Seega on see kirg. See mulle meeldibki. Vahel on see ka lihtsalt igav, inimesed väsivad ja ei jõua töötada. Aga teinekord asjad tõesti arenevad, inimesed avanevad. Just sellepärast ma seda teengi.

Kas tänu sellele, et hakkasite lavastajaks väga teadlikult ja üsna hilises eas, olete ka enesekindlam?

Ei, vastupidi. Ma olen igapäevaselt kriisis. Ma kahtlen tihti. Iga päev. Mitte küll nii, et ma seda tööd enam ei teeks.

Annate oma näitlejatele ja lavastuse osalistele palju ruumi. Arvestades saksa teatri konteksti, kus tegemist on peamiselt lavastajateatriga, on see üsna omapärane töömeetod.

Eks igaüks peab leidma oma stiili. Ja need stiilid on kõik väga erinevad. Pean uskuma, et see vabaduse andmine viib inimesed mingi uudse tulemuseni. Sest mõnikord ka ei vii. Ja ka seda pean ma õppima aktsepteerima, sest ka see on vajalik huvitava tulemuse saamiseks.

Kas vabakutselisus tähendab suuremat vabadust või vastutust?

Olenevalt olukorrast võib see tähendada mõlemat. Ma olen olnud kolm aastat teatris palgatööl. Praegu olen ma vabakutselisena õnnelikus olukorras, sest mul on palju tööd ja ma saan valida, mida lavastada. Siis on vabakutseline mõnus olla. Samas nõuab vabakutselisus palju rohkem organiseerimist ja aega. Mu isa oli vabakutseline loomaarst. Ma mõtlesin alati, et mida ta igal õhtul oma laua taga istudes tegi. Nüüd ma tean – proovis oma elu organiseerida.

Mis on teatri roll 21. sajandil?

Pakkuda alternatiivseid sotsiaalseid programme. Teistsuguseid võimalusi, kuidas elada koos väikestes kogukondades. Euroopas tundub, et riik annab järjest enam neist ülesannetest, mida ta 1970ndatel ja 1980ndatel ise lahendas, rahva enda kanda: hoolitse oma sotsiaal- ja tervisekindlustuse eest, ole enda eest vastutav igas mõeldavas suunas.

See on üsna suur ülesanne ja seega on inimesel palju asju, millega ta peab heitlema. Ja tulla tagasi situatsiooni, kus sa tead, kellega sa koos töötad ja oled, on üks võimalik sotsiaalne alternatiiv, kuidas sellistes sotsiaalsetes tingimustes ellu jääda.


NO99 Nüblingist
«Nüblingit, võib nii vist öelda, teame me hästi. Tema esimest lavastust nägime neli-viis aastat tagasi ja pärast seda on neid kontosse kogunenud veel viis-kuus tükki.
Lisaks oleme temaga kokku saanud, temaga tunde juttu ajanud, kinkinud talle isegi eesti räppmuusikat (ta ise tahtis!) ja tagatipuks kutsusime ta teatrisse NO99 lavastama. Ja ta tuligi! Mis oli imekspandav, kui teada, millistel orbiitidel Sebastian Nübling praegu Euroopas tiirleb: Münchner Kammerspiele, Zürich ­Schaus­pielhaus, Lyric Hammersmith, Hamburgi Schauspielhaus...»

Hedi-Liis Toome
Postimees, 16.09.2011 15:11