NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Sõttaminejad ohverdavad Sakala tänaval inimest


Ruum sõi uues NO99 etenduses Vana-Kreeka sõjameeste sõnad ära, aga emotsionaalne laeng tabas täpselt märki.

Kaitseministeeriumiga samas majas käib kõva sõttaminek. Kaitsevärvi pükste ja kuue järgi otsustades Afganistani või Iraaki, kuid tegelikult Trooja alla. Teater NO99 esitab Euripidese varianti kuulsatest „Iliase” müütidest.

See sõttaminek on Albioni saarelt laenatud Lorna Marshalli lavastuse „Iphigéneia Aulises” kõige nõrgem osa. Kaks kanget sõttaminejat, vennad Agamemnon (Tambet Tuisk) ja Menelaos (Rasmus Kaljujärv) mängivad etenduse esimeses otsas maha pikad stseenid, millest ei saa aru ööd ega mütsi. Lihtsalt ei ole kuulda, mida nad räägivad. Häält on kõvasti, kuid kaja sööb sõnad ära.

Siin on omamoodi paradoks: naispeategelased Iphigéneia (Eva Klemets) ja Klytaimnestra (Mirtel Pohla), kelle häälematerjal on meeste omast lahjem, on märksa paremini kuuldavad. Teater on lavastuse tarbeks ehitanud väga stiilse lava, kus maja enda arhitektuur mängib väga tundlikul moel välja Antiik-Kreeka ruumi. Aga nii tekkinud akustika teeb näitlejatele olukorra raskeks. Teater võiks katsetada, äkki leidub paremaid hääle levimise variante, mis publikut näitleja sõnast ilma ei jäta. Tuleb välja, et võõrsilt kutsutud lavastajale oleks pidanud ka sõnalise osaga tegeleva assistendi kutsuma, sest ega briti proualt ei saa eestikeelse jutu kohalejõudmise kontrollimist nõuda.

Akustikaprobleem on vastuolulisel moel seotud just lavastuse õnnestumisega. Nimelt on näitlejate mängus käivitunud eriline motoorika, mis määratleb teose laadi ning veenval ja huvitaval moel ka värsilugemise rütmi. Just rütm ei taha ruumi heliparameetritega klappida. Seega Agamemnoni ja Menelaose stseen näeb huvitaval moel välja nii, et üldiselt liitlastena esinevad kaks vihast meest on mingis asjas eriarvamusel, aga mis see on, mine võta sa kinni.

Euripidese järgi on probleem selles, et Aulise sadamasse kogunenud kreeklaste vägi ei saa tuule suuna tõttu enne minema purjetada, kui jumalatele pole toodud ohvrit – Agamemnoni tütart kaunitar Iphigéneiat. Kui selle terava küsimuse arutelu jõuab perekonna ringi, saab publik loos järje peale ja avaneb tragöödia emotsionaalne vägi, mis oma hirmutava sõnumiga puudutab. Elu eest seisvate Iphigéneia ja Klytaimnestra kaastunnet esile kutsuvad meeleheidet täis rollid on lavastuses väärt õnnestumised. Naiste poole peal on ses dramaatilises vastasseisus ka pooleldi jumalikku päritolu sõjamees Achilleus. Teose kulminatsioon ja tegevuse viimane traagiline pööre mängitakse juba nii hästi välja, et lavastus kaldub igal juhul õnnestumise poole.

„Iphigéneia Aulises” on väärt töö selles mõttes, et siin on olemas näitlejakvaliteet, näitlejamängu stiil, mis võimaldab suuri dramaatilisi tõuse ja langusi žanri vääriliselt ette kanda.

Euroopaliku teatri hällist pärit materjali ettekandmine on nüüdisajal raske vormiprobleem, mis seekord jõudis põhilises õnnestunud lahenduseni. Arvata võib, et tükk andis trupile pagasi, mis aitab edasi minna. Ehk õnnestub tüki esimest poolt kuidagi ka selgemaks timmida. Lugu ise on ju igavene ja õpetlik – sõttaminek tähendab ohverdamist, isegi kui seda tähele ei pane.



Andres Laasik
Eesti Päevaleht, 27.03.2012