NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Näitlejad teevad tööd, mis toidab


Ajal kui NO99 põhijõud Londonis Briti ühiskonda raputavad, on Tallinnas palgatud abi¬¬jõude ja lavastatud „Suur õgimine”.

Neli näitlejat – Marika Vaarik, Eva Klemets, Priit Võigemast ja Margus Prangel – söövad laval publiku ees. See ongi põhiline, mis lavastaja Lauri Lagle juhatusel lavastuses toimub. Aga teatris on alati peale küsimuse „Mis?” tähtis ka küsimus „Kuidas?”. Söömine käib väga kunstiliselt: kulinaarne veetlus on tasakaalustatud teatud ülepingutamisega. Söömine on kujundina kõnekas ja peale selle tihti rituaalseks muudetud toimingu ilu on seal olemas ka ülepingutatus ja eemaletõukavus. Söömine ja söömisest väsimine moodustavad ka dramaturgilise koe, mis viib tragikoomilise lõpplahenduseni.

Kõigi näitlejate mäng on vaimustav. Realismile omase üksikasjalikkusega küpsetab Margus Prangel midagi pliidi ääres, segab kastet. Lihatükke lõigatakse lahti, tõstetakse taldrikutele ja kallatakse sorts kastet juurde. Tõstetakse lisaks. Ja süüakse, noa ja kahvliga.

Võigemast kerkib esile
Sellest täiesti argisest tegevusest kasvavad välja mängulised kujundid, dramaatiline areng. Kas just väga kõva vitsutamine toimub, aga selge on see, et igal juhul tekib teatriime – näitlejad suudavad luua ohjeldamatu orgia õhkkonna. Laval on inimesed, kelle meeled on naudingutele valla. „Suur õgimine” kätkeb endas maitsemõnusid ja erootilist surinat, nagu ka ohtu, mida nõrkustele järeleandmine endast kujutab. NO99 uuslavastus on hästi eluline, selline päris asi, mitte mingisugune näpust väljaimetud kunst.
Kuigi neli näitlejat toimivad tihedas ansamblis, kerkib eriliselt esile Priit Võigemast, kes toob söömise juurde jututeema, mis pajatab astronoomia algtõdedest. Näiliselt kõrvaline teema hakkab äkitselt arenema, kui Võigemast läheb mikrofoni juurde, lööb lahti laulu „Ground Control To Major Tom” ja laulab seda isegi paremini kui David Bowie omal ajal. Publik sai lauluga võidetud ja kui näitleja selle pooleli jätab, tekib kummaline kontrapunkt. Publik ootab, et näitleja veel laulaks, kuid tema läheb söögilaua juurde, et jätkata põhitegevust, mis laval toimub. Sõnumi mitmetähenduslik loomus kasvab.

Finaal on vürtsikas
Lavastuses on üksikuid sõnalisi soolosid, tantse ja mänge, emotsionaalseid tõuse ja langusi. Neli inimest moodustavad karja, mis käitub oma ühiskondlike reeglite kohaselt. Omavahelistes suhetes on nii agressiivsust kui ka õrnust.

Kuskil lavastuse teises pooles tekivad dramaturgilised augud, tegevus jääb kohati toppama, korratakse juba läbimängitud motiive, ilma et mingit uut arengut oleks. Aga see laialivalgumine on ajutine, finaal on lausa otseses mõttes vürtsikas, kui Eva Klemets oma ihu maitsestab ja jahuga katab, justkui panni peale panemiseks ette valmistades.

Priit Võigemast jõuab kosmosesse saadetud major Tomi looga lõpule ja teisedki tegelased lõpetavad oma võitluse maitsva söögiga, jäädes elule alla. Punkti panemine toimub mõjusalt. Major Tom asub kapslis kusagil kosmoses ja teha pole mitte midagi, nagu David Bowie laul ütleb.

Ainsaks etteheiteks teosele saab pidada lavastuse aluseks olnud filmi „La Grande Bouffe” ajalistesse raamidesse kinnijäämist. Seal käis surnuks söömine rohkemate tegelastega isegi veidi kauem. Kui näitlejad publiku ees siin ja praegu sõnumi kiiremini välja mängiksid, poleks selles midagi halba – ei pea iga hinna eest pingutama, et etendus oleks piisavalt pikk. Aga veniva olluse väljalõikamisega on tänapäeva teatris üldse raskevõitu.

Sakala tänaval sai laval näha uusi teemasid, uusi inimesi ja uusi väljendusvahendeid. Loodetavasti tähendab see ka uusi inimesi saalis.


Andres Laasik
Eesti Päevaleht, 23.05.2012