NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

NO99 ja enigmaatiline Eesti


Eesti enesehinnang kõigub üles-alla nagu bipolaarse meeleoluhäire all kannatajal: mõne tundmatu välisajakirjaniku kiitvad sõnad võivad me meeleolu hetkega Linnutee suunas teele saata, teadmine, et Paul Krugman ei ole vaevunud tema kohta käivaid Eesti presidendi Twitteri-sissekandeid isegi üles otsima, imeb meid kaelani enesehaletsuse vesiliiva ja rapsiva eneseõigustuseni.

Ilmselt on ka kiituse-laituse küljes rippumine üks võimalik maailmaga suhestumise viise. Iseküsimus on, kui palju võib hinnang rääkida meie ja kui palju rääkija enda kohta. Mitte et me oleks nii erilised, aga me oleme tundmatud, nagu suur osa riike läänetsentristliku silma jaoks – mitte teada olemise, vaid mõistmise kohalt.

Sama kehtib ka kitsamalt NO99 teatri kohta. Üsna selgelt piiritletuks kujunenud teatritraditsiooniga Londonis etendunud «Kolme kuningriigi» arvustused ulatuvad arusaamatusest («liiga enigmaatiline», Financial Times) ülistamiseni («parim tükk, mida teatrites sel aastal näha saab», Exeunt Magazine).

Midagi nii avangardset ei olevat nähtud, see ei olevat normaalne teater. See on üsna veider või väga hea. Publiku hulgas oli keegi inglise näitleja, kes rääkis, et see on tal kolmas kord etendust vaatamas käia. Et aru saada ja õppida. Pärast etendust tulevat teiste teatrite näitlejad, pliiats peos, küsima, mis õigupoolest NO99 proovides toimub.

Kõik «Kolme kuningriiki» näinud teavad, et see oli üsna leebe, «ühe-pipra-roog». Kui selle võtavad inglise publik-teatritegijad-arvustajad vastu õhku ahmides, mida arvaks nad mõne korraliku «kolme-pipra-toidu» kohta, nagu «Ühtne Eesti» või teisipäevane «Reformierakonna juhatuse koosolek», kui need Suurbritannia konteksti sobivaks ümber panna?

Ja siin jõuame kõige olulisema juurde: roll, mille teater on Eesti ühiskonnas saanud, on üsna tavapäratu. Tavapäratu mitte sajanditepikkuse Euroopa teatritraditsiooni, vaid selle tänapäevaste muganduste kontekstis.

Kui Silver Meikar oma loo «Erakondade rahastamisest. Ausalt» töövariandi toimetusse saatis, oli selle pealkiri «Valimiskool osa 4 3/2: erakondade rahastamine». See on üsna otsene viide, et üheks tõukepunktiks soovi suunas üldiseks saanud vassimine lõpetada oli «Ühtne Eesti» ja valimiskooli klipid. Loo pealkiri toimetamise käigus muutus, aga loos viide «Ühtsele Eestile» jäi – ilma poleks see olnud mõeldav.

Ma püüdsin ette kujutada, mis tunne võis NO99-l lugu lehest lugedes ja järgneva paari nädala jooksul toimunut vaadates olla: ühelt poolt võib-olla rõõm, et midagi on tegevusest kasu olnud, ja teiselt poolt ehk tunne, et nad on, vähemalt osaliselt, selles kõiges süüdi. Umbes nagu keegi, kes läks jänest laskma ja laskis karu. Või nagu keegi, kes on poolkogemata revolutsiooni valla päästnud.

Mulle tundub, et «Reformierakonna juhatuse koosolekuga» tegi NO99 veel ühe hüppe tavapäratuse suunas: «Ühtses Eestis» avaldunud kodanikuühiskonna kasvatajast sai mingis mõttes kodanikujulguse väljendamise turvamine. Seda etendust võib näha kui kodanikuühiskonna enda potentsiaalset kaitset, mis teeb ka tulevikus võimalikuks selliste raskete otsuste tegemise, minna kogu erakonna või kogu parteidesüsteemi vastu.

Silver Meikari artikkel ilmus teisipäeval, 22. mail, Reformierakonna juhatuse koosolek toimus kolmapäeval, 30. mail ja «Reformierakonna juhatuse koosolek» loeti teatris ette teisipäeval, 5. juunil. Kahe nädala jagu materjali, viis päeva kirjutamiseks. Ma tahaksin väga küsida, mis toimus nende viie päeva jooksul dramaturgi, lavastajate ja näitlejate peas.

On veel palju teisi aspekte, kus mul ei ole vastuseid, ainult küsimused. Mis siis, kui seda nähakse üksnes kui lõbusat janti – just nagu eelmine kultuuriminister nägi ühte eelmistest etendustest? Mis siis oleks, kui saalis oleks istunud Michal või Lang ja naernud – näe, kus poisid, hästi panevad?

Või kas seni, kuni NO99 sõltub kultuuriministeeriumist (eriti kui nad soovivad uusi ruume), ei ole nad samas olukorras nagu Meikar, kes teeb, mida peab, ehkki tagajärjed võivad olla talle mitte kõige soodsamad? Kas derridalik mõttekäik, et toetada tasub eriti seda, kes on võimeline valitsusele tema nõrgad kohad kätte näitama, on võimuparteile vastuvõetav?

Tulles tagasi kiituse-laituse opositsioonil põhineva mõtlemise juurde, mis siinsele maailma suhestumise viisile kohati omane on: kas otsustajad oskavad hoiduda vastamast kriitikale eneseõigustuste ja salavihaga ning vaadata pakutut kui uut, olgugi mõneti tundmatut võimalust?

Urve Eslas
Postimees, 11. juuni 2012