NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

“Reformierakonna juhatuse koosolek”: Silvergate’i taga on Rosimannus!


“Selle nimel, et valitsuses püsida ja et see imelik väike riik vee peal hoida, ei ole mõned sajad tuhanded või isegi miljonid kroonid salaja tulnud raha liiga suur hind.”

Kaks nädalat pärast Silver Meikari puhtsüdamlikku ülestunnistust tuli Teater NO99 trupp välja etendusega „Reformierakonna juhatuse koosolek“. Mõjuv tükk, mis halastamatu satiiriga toob kõigile naeruks „kasuliku idioodi“ Lillo, „riiki juhtiva“ Michali ja „silmini tukaga, nutuselt nohiseva“ Meikari.

Napilt pooleteisetunnine tükk lõppeb tõdemusega, et “kõige taga on Rosimannus”, algab aga Meikari ülestunnistusega. Seejärel algab koosolek, kus Lillo, Michal ja partei pressiesindaja Pukk teevad ventikasse sattunud virtsa tuules esimesed plaanid. Nende kohaselt tohivad vaid üksikud erakonna liikmed kommentaare anda, Facebook ja Twitter on keelatud. Tambet Tuisk Michali rollis seab paika ka rajajooned: „Meilt täielik eitus, siis spinnime Meikari isiku peale. Küsime, miks ta varem ei teinud? Kes ta selja taga on? Miks ta erakonna sees ei ole rääkinud?“

Spinnina läheb lendu ka Meikari väidetav kibestumine ja see, et kõik teised erakonnad teevad sama moodi. Jaak Prints avalike suhete juhi rollis blokib: „See on väga Savisaare jutt,“ Michal pareerib: „Novot, vaata ja õpi meistritelt!“

Publiku rõkkava naeru ja spontaansete aplauside saatel liigutakse mööda viimase kahe nädala sündmusi, märkimist leiavad kriminaalasja algatamine ja tippude sõnavõtud. Siiralt kõlab Michali reaktsioon Ansipi mõttele telefonide pealtkuulamise kohta: „Vanal sportlasel tõmbas õhu jälle kinni, rääkis mu põhimõtteliselt sisse!“

Etenduse parim osa on aga Meikari aeglane grillimine erakonna juhatuse koosolekul. Õhus on süüdistused (“Kuradi broiler, tema hakkab järsku poliitikuks!?”) ja vastamata küsimused. Kas Meikaril on erakonnas kaasamõtlejaid? Kes nad on? Kas plaanis on uus partei? Mis on motiiv?

Stockmanni kilekotti (milles on „õhtusöök kahele ja rupskid koerale“) vibutav Mirtel Pohla Keit Pentuse rollis sõnastab Meikaril hambus olnud sisedemokraatia küsimuse perfektselt: „Sa ei tunne inimesi, aga kontor tunneb. Kontor teab, kuidas keegi tegelikult mõtleb, kontor teab, kuidas keegi käitub, kontor teab, keda usaldada. Mis see on? See ongi demokraatia! Sa valid selle, keda sa usaldad ja kontor ütleb sulle, keda sa usaldad!“

Lisaks värvikatele kirjeldustele ja lennukale dialoogile meenutatakse Eesti poliitika spinniajalugu: „Kui Laaril oli käsil järjekordne skandaal, tuli Eerik-Niiles Kross välja mõttega vahetada Estonia nimi Estlandi vastu ning Kaarel Tarand soovitas sini-must-valge asendada ristilipuga…“

Etenduse rüpest taas reaalsusesse libisedes ei taha aga kuidagi meelest minna, kuidas pressiesindaja Pukk Memokraadi blogi deklameeris: „Mäletate Külli-Riin Tigassoni DASA-de teemalise artikli pealkirja Eesti Päevalehes — “Palun, ärge tehke!”. Ajakirjanik kodanikuna mõistis, et tal ei ole muid võimalusi kartelliparteide mõjutamiseks, kui viisaka inimesena lihtsalt paluda.“ Aga valusamaltki lööb parteisõduri reaktsioon: „Noh, palu-palu!“.

Aga paraku on tal õigus, sest etenduse lõppedes ei jäägi üle muud, kui vaid paluda. Kui vaid teaks, kellelt… Ja see on täiesti reaalne probleem, sest Rasmus Kaljujärve suu läbi kõnelenud Taavi Rõivas tõi vaatajate ette mitmeid unustatud juhtumeid. Meenutati Michali 61 000 krooni suurust annetust, mis olevat kogunenud „säästudest“, kaks nädalat iga päev sularahas tuhat krooni parteikassasse viinud Arnold Rüütlit ja Villu Reiljani, kes ei maksnud kunagi pangakaardiga, sest „sularaha pungitas taskust välja“.

Paraku Rõivas jätkas: „Keskerakonda viisid kaks töötut 200 000 krooni. Natuke ajakirjanikud vigisesid, aga mitte midagi, kedagi ei huvitanud. Oleks pannud Seppikule nädalaks saba taha, poleks enam Keskerakonda.“ Teisisõnu: „Pole raha, pole erakonda.“

Päevakajaline etendus tõmbas muidugi ligi ka ohtralt publikut. Saalis viibinud Daniel Vaarik pidas negatiivseks, et Meikari ülestunnistuse järel on hakatud spekuleerima uue erakonna loomise üle, justkui alati tehtaks asju vaid uue erakonna loomiseks ja muud motivatsiooni inimestel olla ei saagi. Kuna erinevalt ajakirjandusest on teatrikunstil palju rohkem väljendusvõimalusi, jäi Vaarik poliitika analüüsimisega lavalaudadel rahule: „Teater suudab teistmoodi mõtlema panna ja see ongi see, miks mulle meeldib, et teater Eestis ikkagi siseneb poliitikasse, et ta ei jää kultuurinimeste liistude juurde.“

Teatritaustaga SDE peasekretär Indrek Saarele sümpatiseeris etenduse sündimise kiirus ja teema aktuaalsus. Saar rõhutas, et mitte ainult poliitikud, vaid ka kõik ülejäänud peaksid järele mõtlema, milleks kohustab mingi hüve — näiteks annetuse — vastu võtmine. Saar meenutas, et kaks aastat tagasi rääkis NO99 oma Valimiskoolis tänasest probleemist vägagi avatud tekstiga, kuid toona püüti teha nägu, et see kõik on tore nali…

Lõpetuseks. Kui NO99 Valimiskooli klipid lähenesid poliitikale pigem teoreetiliselt, andes ehk võimaluse haista poliitika räpasemaid odööre, siis „Reformierakonna juhatuse koosolek“ võttis jõuga turjast kinni ja torkas ninapidi sisse. Aga kas see ka midagi muudab?

Madis Vaikmaa,
Delfi, 6. juuni 2012