NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Energiakiirte kommunikatsioon


Kairi Kivirähk käis vaatamas lavakunstikooli XXVI lennu lavastust „Pedagoogiline poeem” ning jagab muljeid ka Müürilehe lugejaga.

Kolmas kunstnik (ehk publik) on jõudnud saali, viimased köhatused ja sagimised sellelt suurelt kerelt ning etendus võib alata. Enne kui saal tajub valguse muutumist, on tunda ärevust, mis täidab kogu ruumi. Ometi pole see tavaline esietenduse energia – see on suunatud saali energiakiirte abil, mida kiirgavad endast pimeduses seisvad noored. Ma tunnen, kuidas seesama lavaeelne närv jõuab ka minu alateadvusesse, ning ma hakkan uskuma, nagu hoopis mina peaksin kohe lavale astuma ja seal kõigi valvsate pilkude ees ennast alasti võtma. Kergendav mõte, et tegelikult istun ma publiku seas ega pea osalema, ei aita – ikka tunnen, kuidas sõrmedesse tekib värin ja silmad suurenevad, need leiavad punkti, kus kõik toimub just nüüd ja praegu.

Kollektiivne analüüs vesisel maastikul

Prožektorid süttivad ja punane põrand koos kirstu ja vana klaveriga ilmub nähtavale. „Kui Stanislavski oleks olnud vampiir…,” jõuan ma mõelda, kui minu tähelepanu võidab noor näitlejanna (Rea Lest), kes kõnnib otsustavalt ja täis helendavat energiat lavale. Ta on avalikult üksi, tema monoloog kõlab kogu ruumis ja ma kiidan mõttes tema diktsiooni ja hääle kõlavust. Seejärel tuleb aga jälle pähe pilt vampiir-Stanislavskist, sest kirstu on tabanud äkiline köhahoog, ning kogu senine ärevuse-energia vabaneb läbi naeru, mida iga vaataja omaette kõkutab. Ruumi saabuvad ka ülejäänud noored, kes võtavad hoolikalt enne sisenemist ära oma välisjalanõud – täpselt nii, nagu Stanislavski oma õpilastelt nõudis, sest oma siseprobleemid tundi kaasa tulla ei tohi. Kirst avaneb ning seal on midagi hirmuäratavamatki kui vampiir: autoriteetne õppejõud, kes ei halasta mitte kellelegi! Nüüd algab tuhkatriinumäng, kus ubade maast korjamise, tagasi viskamise ja uuesti kokku korjamise teel õpitakse julgust ja tugevust. Noored pesevad põrandat, kuivatavad põrandat, aitavad õppejõul Moosest mängida ja ookeanist kuiva nahaga läbi pääseda ning kõige selle juures nutavad, naeravad ja jätavad hüvasti.

Kas sa nutad minu üle?

„Rütm loob lavastuse,” on kindlasti kunagi mõni tark teatrimees öelnud. Selle lavastuse puhul ei tabanud ma ühtegi selgelt tuntavat rütmi ega pausi, ma kohtusin vaid poolrütmidega, mis kujundasid kogu terviku kummaliseks uueks muusikaks. Kohe, kui algas tegevus nutva poisi ja õppejõu vahel, hakkasid kõik sellele kaasa elama. Kuid just siis, kui sisseelamine oli täielikult toimunud, katkestas senise tegevuse mõni aevastus või õppejõu riukalik pööre ning kõik lülitus ümber uuele energiale, uuele rütmile. Nii lollitati publikut terve lavastuse jooksul: kõik emotsioonid teisenesid pidevalt ning puudus võimalus järgmise sammu mõistatamiseks. Nimekull – mäng, mida iga endast lugupidav organisatsioon võiks vahetevahel kohvipausi asemel mängida – oli viidud kõrgemale tasemele. Igal mängijal oli kaks nime ning kui mänguhoog oli haripunktis, algas lühike sketš, kus vaatajad kuulsid, mida võivad mehed ja mida naised, õppisid, kuidas suudelda, ning nägid, kuidas kangelaslikult libedal põrandal jalga kipsi kukkuda. Ausalt öeldes mind petsid nad kõik ära. Uskusin noormeest (Simeoni Sundja), kes rääkis siiralt, kuidas kõige raskem on vaadata oma tüdrukut teise mehega laval suudlemas, kuid hetk hiljem pidin kuulma, kuidas ta teisele tüdrukule ausalt sama probleemi tunnistas. „Ennast narrida lasta ja seda nautida võib ainult teatris,” on kindlasti kunagi mõni veel targem teatrimees öelnud.

Ei mingit halastust

Näitlejad seisavad kõrge hüppetorni all ja hakkavad üles ronima. Eks igaüks teab, kui kõrgelt tema tundmatusse vette hüpata julgeb – kes üksi, kes kahekesi. Mind hämmastas, kui paljud sellest kursusest julgesid ronida kõige kõrgemale platvormile ja sealt alla hüpata. Hakkasin arutlema, mida tähendab näitleja keha. Kas on olemas üks keha, kes töötab laval, ja teine, kes patseerib ringi eraelus? Kas keha, mis suudleb ning võtab end laval alasti, on puhtam kui see keha, mis teeb seda väljaspool lava? Või ei tohiks see üldse mingi tabu ollagi ning igal pool võiks vabalt kõigiga suudelda ja end alasti kiskuda? Aga kui näitlejal on partner, kas siis lavaline suudlemine ja puudutused ei loe? See ehk ongi näitlejaks olemise juures kõige raskem – enda jaotamine. Igatahes hüppajad olid julged ja tundmatu vesi oli neile seekord armuline. Aga kui vastata, kas julge noormees (Ragnar Uustal) oli siil või pühvel, siis on vastuseks kindlasti, et julge pühvel, kes tormas hüppetornist alla, tehes otsekui muuseas enne vette jõudmist mõned saltod.

Suitsupaus

Ühel hetkel lebab põrandal kaks elutut keha. Noored, värsked, puhtad – otse lavasoojast tulnud. Aitab! Nüüd sekkub kuri pedagoog ning käsib lõpetada ja suitsutunnile minna. Käsk on vanem kui meie – näitlejameisterlikkuse tõstmise nimel on näitlejahakatised sunnitud vajadusel ka nikotiini kopsudesse tõmbama.

Emotsionaalne mälupulk

Emotsionaalne mälu – see tähendab, et näitleja taaskogeb emotsiooni ja kasutab seda oma rollis. „Jõhkrad meetodid sul, Stanislavski,” oleksin ma talle öelnud, kui ta läbielamiskunsti oma süsteemi nurgakiviks pani. Igas pildis, mille noored lavale tõid, oli tohutu kogus emotsiooni, mis imbus läbi saali. „Kui palju need noored on oma elus valu tundnud,” mõtisklesin ma, sest ma ei usu, et kõik nad mõtlesid Lõvikuninga surma peale, kui nad karjudes oma partnerit tagusid. Täpselt päev enne etendust lõikasin ma kodus supi tarvis sibulat ja kuigi ma püüdsin sibulast üpriski kaugele hoida, jõudis selle karm nutupisik mu silmadesse ja kõrvetas. Tänu sellele väiksele kogemusele oli laval nähtu šokk – see, kuidas vaprad Jörgen Liik ja Kärt Tammjärv sibulat käsitlesid, oli võrreldav Jackassi trikkidega. Sealjuures unustasid nad valu ja mängisid edasi – seda oli vapustav, aga valus vaadata.

Joigumine ja jooga

Muusika, laul ja tantsimine kaotasid müüri analüüsi ja kehastamise vahel. Kõik nad lasid end kanda ürgsel voolul, mis ometi ei kaotanud hetkekski nende valmisolekut. Just sellisesse voolu sulandumise võisid nad omandada kolmenädalase ettevalmistuslaagri käigus. Võitlemine külma, väsimuse, tuule ja kartulitega oli kindlasti allikas, miks need noored sellist karjuvat energiat suutsid jagada. Selline laager oleks kasuks kõigile, kes ei tea, mida nad ilma hommikuse duši, tehniliste vidinate, liiklusmüra ja sooja vatitekita peale hakkaksid. See aitaks tajuda teist inimest inimesena, mitte kasumina või edasiviiva lülina. Kõik muutuvad korraga samasuguseks, kõik teevad koostööd, et ellu jääda – või kui mitte nii karmiks minna, siis vähemalt selleks, et süüa ja sooja saada. Ja koostööd need noored teha oskavad. Kui vapral Jeanne d’Arcil (Linda Vaher) murdus jalg, kandsid tublid rüütlid noore näitlejanna süles publiku käteplagina ette. See oli ilus.

Pealisülesanne

Mis on teatrietenduse pealisülesanne? Tungida inimeseni, jagada emotsioone, olla kommunikatsioonis energiakiirte abil ja näidata, mida tähendab olla siin ja praegu. Need ülesanded said kirja oma linnukesed, kes ei tahagi ära lennata, vaid jäävad märkima ühte õnnestunud etendust. Vanameistri traagiline surm ei lõpetanud küll midagi, aga andis mõista, et esmane küpsus on noortel käes ning edasi pole muud kui õnnis töö, tuul ja külm ning edaspidised aplausid ja lilled.
Aga sellegipoolest jäi mind kummitama maagiline kui: „Kui Stanislavski siiski oleks olnud vampiir?”

Kairi Kivirähk
Müürileht, 29. oktoober 2012