NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Intervjuu Marika Vaarikuga


"Olin täiesti üksi oma hotellitoas. Otse üle tee aknast paistis Permi katedraal, millest üks osa on loomaaed. Väljas oli 20 kraadi sooja, taevas oli sinine ning elu oli sel hetkel ilus. Tundsin, et olen kui putukas kuskil suurel Venemaal, ent ometi oli see kuidagi ilus," kirjeldab näitleja Marika Vaarik oma hingeseisundit 13. oktoobril. Sel päeval sai ta 50aastaseks.

Päeval, kui kalendrist vaatas talle vastu esimene juubel ja õhtu tähendas teatri NO99 esietendust Permi teatrifestivalil lavastusega "Pedagoogiline poeem".

"Mul oli tohutult hea meel, et sel kuupäeval viibin ma hoopis Venemaal Permis ning et kogu tähelepanu ja vunk läheb hoopis teise kohta – see oli minu jaoks ütlemata oluline," märgib noor juubilar, teatri NO99 kõige vanem näitleja.

NO teatrisse minek oli õige samm

Pea neli aastat tagasi teatriga ühinenud Marika Vaarik on uuslavastuses "Pedagoogiline poeem" laval koos tudengitega, lavakunstikooli 26. lennuga. "Nad on vanuses 22–25 ja võiksid olla minu lapsed, aga ma võtan neid väga võrdsena, hetkegi ma ei mõtle sellele, et nad on alles nii noored. Sama lugu on ka siin teatris mu kolleegidega, kelle puhul ma samuti ei tunne, et nad oleksid minust nooremad. Vanus pole minu jaoks üldse probleem," loeb ta teema lõpetatuks.Marika lisab, et ei ole kordagi kahetsenud enese sidumist pärast pikalt kestnud vabakutselise näitleja staatust teatriga, kus hõlpu ei anta kellelegi ning kus märksõnadeks proovisaalis on higi ja pisarad.

"Loomulikult oli see õige samm," kinnitab Kosel sündinud näitlejanna, kes tegelikult armastab meeletult merd. "Teatud aega kuuluda ühte truppi on tohutult vajalik. Väga suur pendeldamine, kus iga uus lavastus oleks uue trupi ja uute kolleegidega, väsitaks väga ära. Ma ei hakka siinkohal rääkima majanduslikust poolest, et sul pole tervisekindlustust. See on hoopis teine temaatika. Aga selle ligi nelja aastaga pole siin minu jaoks veel midagi ammendunud, nii et võib julgelt olla," mõtiskleb Marika, kes erinevalt oma noortest kolleegidest jõudis teatri juurde läbi Viljandi kultuurikooli ja Vanalinnastuudio õppestuudio. "Aga see, et saada vabaks, justkui vabaks, siis sellised mõtted käivad nii või teisiti läbi. Iga raske lavastuse väljatuleku järel mõtled, et oi, kuidas tahaks puhata ja vaba olla. Aga sama kiiresti lendavad need mõtted ka peast välja."

Kui Marika astus sisse NO teatri uksest, teadis ta täpselt, mis teda ees ootab. "Siin teatris käib põlemine väga kõrge leegiga, aga ainult sellepärast ma siia majja tulingi. Kui ma oleks tahtnud mingit mugavustsooni, poleks ma siia tulnud. Ja tean, et võtan igat hooaega kui ühte päeva korraga. Ei loo endale silme ette mingit tohutut pilti. NO teater pole see koht, kus oleks võimalik näha ennast selles trupis kümne või kahekümne aasta pärast. See pole lihtsalt võimalik. Kogu aeg kehtib siin ja praegu. See meeldib mulle väga. Ja nõudmised ongi siin väga kõrged."

Marika, kel jagub rolle nii teatris kui ka teles, tunnistab, et piire ta siinkohal ei tõmba. "Nüüd, kus ma olen nii kaua teinud "Kättemaksukontorit", julgen ma seda öelda," sõnab ta. "Meil on kuskil tekkinud vale arusaam, et seriaali tegemine on midagi väga lihtsat, labast ja kerglast. See tuleks ammu ära unustada. Sa pead seal täpselt samuti nagu teatris gaas põhjas sõitma. See on täpselt samasugune loominguline protsess nagu teatritöö. Kõik on vaid mõtlemises kinni."

Polnud sünnipäevaks ühtegi kingisoovi

Marika, kel on kalendris raske leida vaba päeva, ütleb, et tuleb ette ka perioode, kui ta on kõikidest töödest prii. "On ka selliseid hetki, aga ma väsin nendest hetkedest üpriski kiiresti. Kõige paremini tunnen ma ennast siis, kui käib töö proovisaalis. See on kõige ilusam aeg. See pole üldse poos, mis ma räägin, vaid see ongi nii. Samas, kui teatris on väga keeruline aeg, olen ma mõelnud ainult sellele, kuidas ei teeks mitte midagi. See kõik on kuidagi pöördvõrdes. Ühtpidi mugavustsoon on minu jaoks väsitav, mis samas ei tähenda, et ma puhata ei armastaks. Väga armastan," ütleb Marika.

"Olen ka seda väga palju mõelnud, et teatrist üldse ära tulla ja teha hoopis midagi muud," ehmatab ta korraga ootamatu avaldusega. "Sest ei tohiks jääda kinni sellesse, et teater ongi mu elu ainuke mõte. Paraku tänini puudub mul vastus, et mida ma siis teeks. Et ei teekski siis mitte midagi. Oleks rantjee. Aga elama peab ju ka," naerab juubilar.

Jaanus Kulli
Õhtuleht, 29. oktoober 2012