NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Intervjuu Helena Pruuliga


Näitleja, kes lõõmab

Helena Pruuli eelistab teatris aktiivselt kaasa lüüa ka publikuks olles.

Esimest korda nägin Helena Pruulit (21) 2010. aasta VHK Teatrikooli lõpulavastuses “Lõõmav pimedus”, kus ta laval lihtsalt lõõmas ja jättis oma rolliga kustumatu mulje. Kust ta tuli?

“VHKs on teatriõpe üks õppeharudest, mille vahel pead keskkooli astudes valima. Üheksanda klassi lõpus polnud ma küll kindel, et tahan näitlejaks saada. Nii katsetasin peaaegu kõikidesse suundadesse, aga kuna teatrisse, kuhu oli kõige suurem konkurents, kiskus mind ikka kõige rohkem, siis sinna ma läksin ja peagi taipasin, et just seda oligi vaja.”

Seda oli Helenale nii väga vaja, et ta astus kohe pärast keskkooli Lavakunstikooli. Tiit Ojasoo juhendatavalt lavaka XXVI lennul tuli hiljuti Teatris NO99 väikese vahega välja kaks lavastust: “Pedagoogiline poeem” kursuse juhendaja Tiit Ojasoo ja “Detox” Krista Kösteri ja Kristiina Paskeviciuse käe all. Mõlemad on veel mängukavas ja mõlemad on sellised lavastused, mis ei nõua palju ainult näitlejalt, vaid ka publikult.

“Nüüd, kus olen ise olnud teatrisaalis pilguga publiku poole, tajun kaasa elamise tunnet hoopis teistsugusena ja mulle meeldib varasemast veelgi enam olla aktiivne ka siis, kui olen ise publikuks. Ma naudin, et ma saan kaasa mõelda, saan olla hirmul, et ei tea, mis järgmisel hetkel juhtub, ei ole lihtsalt mugavalt istmele vajunud. No ma võin kodus ka niisama passiivselt istuda ju.”

Sellega seoses läheb meil jutt Rasmus Kaljujärve lavastusele “Enne lõppu on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp”. Helena: “See oli väga ilus, väga aus. Nii publikus kui laval on väga raske olla nii avatud.”

Aga lavakas just seda peabki ju olema?

“Jah. Enda hinge lahti rullimine, enda paljastamine ei ole ju see, mida sa igapäevases elus teed. Tavaliselt seda just iga hinna eest välditaksegi. Koolis me kutsume seda täielikuks venitamiseks, see on enda emotsionaalselt ja füüsiliselt lahtivenitamine. Ja siis tekib küsimus, et kuidas sa hoiad kogu aeg seda kriisiolukorda, mis sind loominguliselt edasi viib – kuidas sa hoiad seda elus ja kuidas sa ise selle juures ellu jääd.”

Kas “Pedagoogilist poeemi” ette valmistades oli palju sellist tööd?

“Seal oli, jah, kõike. Me elasime suvel kolm nädalat Kukerannas, ehitasime püstkoja, ei olnud elektrit, telefoni ei tohtinud kasutada, internetti ega üldse mingit sidet välismaailmaga polnudki. Kõik selleks, et argisus ei segaks vaimu ja saaksime keskenduda sellele, mida läksime sinna tegema – lavastusele. Magasime nagu kilud karbis, igal hommikul ärkasime koos päikesega, tegime hommikuvõimlemist ja läksime merre ujuma. Aga oluline on seejuures, et me endi privaatruum praktiliselt puudus, see oli psühholoogiliselt täitsa uus olukord.”

Räägime pikalt, kuidas ainuke võimalus on elada südame järgi ja paraku mõistlikud valikud ja ratsionaalsed otsused ei saa olla olulisemad kui südame kutse. Nüüd ütleb Helena väga tabavalt, et pragmaatilised ja mõistlikud inimesed jäävad ainult mõistlikkuse piires õnnelikuks. Just nii see on: me ei taha olla õnnelikud mõistlikkuse piires.

“Üle-eelmine suvi oli vabam: siis ma käisin Prantsusmaal ja ronisin Mont Blanc’i otsa.”

Jõllitan arusaamatult: kas siis nii käibki see asi, et lihtsalt tuleb isu peale ja lähed ronid Euroopa kõrgeima mäe otsa?

“Jah, läksin ronisin mäe otsa ja tulin alla tagasi. Muidugi, enne ikka treenisin ka, aga ega ma varem mägironimisega tegelenud polnud. Aga mingil hetkel tundus vajalik minna sellisesse kohta, kus ma ei näe inimesi ja selle maa kultuuri, mida ma avastama lähen, vaid lihtsalt püstitan endale eesmärgi ja hästi konkreetselt ja füüsiliselt täidan selle. Lisaks füüsilisele raskusele oli see muidugi ka emotsionaalselt tohutu pingutus. See oli samalaadne “venitamine”, nagu me nüüd koolis teeme.

Kõik muu taandus, lihtsalt olingi kümme päeva niimoodi, et kõik, mida ma nägin, oli see mägi.”

Kairi Prints,
Eesti Ekspress, 4. jaanuar 2013