NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

NO99 kohtumine Liiviga


Surun küüned peopessa. Hingan rahulikult ja vaatan lakke. Ma ei taha nutta. Aga vägisi tuleb kananahk ihule. Silmad lähevad märjaks. Laval räägitakse midagi, aga mida, seda ei kuule – muusika, Zbigniew Preisneri «Lacrimosa» summutab Risto Kübara hääle. Gert Raudsep peidab selja taha kollaseid õisi. Muusika valjeneb.

Valge linaga kaetud laua äärde kogunenud trupi tähelepanu keskmes seisab nutust vappuv Marika Vaarik. Muusika aina valjeneb, vallutades ka kõige salajasemad hingesopid. Laval lüüakse kokku šampusepokaale, kallistatakse.

See on võimas, see on ilus. See on teater ja elu üheaegselt.

Filmirežissöör Krzysztof Kieslowski mälestuseks kirjutatud «Reekviemi» taustal kujutatud stseeni lavastajaks on Toomas Hendrik Ilves – kolm nädalat tagasi, täpselt hommikuse ja õhtuse proovi vahel sai Marika Vaarik teada, et president otsustas talle anda Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Kas laval kujutatu on reaalsuse taastamine või ka mitte, pole oluline. Laval on emotsioonid. Teravad ja ehedad tunded. Elu! Ja see on esimene ja kõige suurem põhjus, miks vaadata NO99 uut lavastust «Iga eht südamelöök».

Liiv ja Kübar

Teine põhjus on Juhan Liiv ja tema luule või õigemini Risto Kübar ja Eesti. Liivi read on masendavad, tumedad, aga ilusad. Tuttavad, kohati võõrad. Värvilises pallimeres (elektripirnidest vaip, taas imeline lavakujundus Ene-Liis Semperilt) seisvad näitlejad elustavad mälupildid kooliaktuse etlejatest.

Aga ei, see pole kooliaktus. Tõsi, «Iga eht südamelöögi» algus on hirmutav – kas Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Inga Salurand, Marika Vaarik ja Risto Kübar loevadki kaks tundi järjest (ühe koha peal ja pulksirgelt seistes) Juhan Liivi luulet?  No NO99 puhul tuleb ka selliseks lavastuseks valmis olla.

Ent kui Risto Kübar lausub: «Talu õue... Vaikne / talvehommiku, / värsket lund on sadand, / kõik veel vagune. / Õunapuu pääl aias / hüppab varblane, / tasakesti helbed – / talle järele...», siis ta kirjeldab seda, mida ta näeb. Tema ongi Juhan Liiv, kelle vasak käsi neid ridu öeldes pisut närviliselt tõmbleb, tõmblemist püüab ta aga varjata nähtamatu särgiääre näppimise taha…

Jah, NO99 näitlejatest, eelkõige Risto Kübarast tungivad Juhan Liivi sõnad välja kui südamelöögid.

«Ärge küsige mult luuletusi», «Nõmme ääres», «Tule, öö pimedus», «Sügise», «Ilus ta ei ole»  jt sunnivad kõrvu kikitama. Read neelavad haudvaikse saali enesesse. Lausa nii ehmatavalt, et sest tuulest ja lumest pagemiseks tuleb reaalselt Eestist lahkuda.

Ja seda kogesid ka NO99 näitlejad, kes prooviperioodi katkestasid, et vabatahtlike annetajate raha eest võõrsil Eestit otsida. Või lihtsalt soovist põgeneda üksteise eest. Eestist.

«Lumi tuiskab, mina laulan,

laulan kurba laulukest,

lumi keerleb tuulehoodest,

minu süda valudest.»

Videoekraanil näeb mäslevat merd ja T-särkides eestlastest tõmmuma nahavärviga noormehi… ja õnnelikku eestlast: Gert Raudsep loeb Tulemaal, päikseprillid ninal ja naeratus näol, Juhan Liivi!  Võrratu kontrast mõni minut tagasi nähtud pildile, kui NO99 saalis loeti Liivi luulet sügavtõsisel ilmel!

Etenduse esimese osa, mida tinglikult võib nimetada Juhan Liivi luulekavaks, lõpetab sketš Kaljujärve, Raudsepa ja Kübaraga. Noormehed proovivad õppida ingliskeelse telekokakooli abiga omletti küpsetama. NO99 munapraadimist võib tõlgendada kui vihjet Eestimaa mehepoegade abitule olukorrale – maapiirkonnad on naistest tühjaks jooksnud, emad pole neid eluks ette valmistanud ja nüüd ei jäägi neil muud üle kui võõrkeelse videokoolituse abil ellujäämiskunsti õppida. See oleks lihtne tõlgendus.

Aga lihtne see lavastus ei ole. «Igas eht südamelöögis» on sada teemat ja samas mitte ainsatki lugu. Ja see on see ainumas põhjus, miks mitte soovitada NO99 uuslavastust, sest te võite väljuda saalist suure küsimusega: «Mis asi see nüüd kõik oli?»

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus, mis tõi üle kahe aasta lavale kokku NO99 trupi, on kui puntras lõngakera, kus on küll algus, on lõpp, aga näha pole kumbagi otsa. Liivi luulest tõukunud lavastuse fragmentaarsus pole võrreldav nende eelmiste töödega, näiteks lavastusega «The Rise and Fall of Estonia», mida võis võtta ühe tervikuna.

Katsetamine

Hiljutises Ööülikooli loengus tunnistaski Tiit Ojasoo, et lood teda enam ei huvita, need on tüütud, sest kõik on juba kõigile teada. Selle asemel tahab Ojasoo viia näitlejaid ühe murdsekundi vältel ühest äärmuslikust emotsioonist teise. Ta tahab näha laval emotsioone!

Ja just seda ideed kannabki «Iga eht südamelöök» ning muudab Ojasoo-Semperi uusima lavastuse tähelepanuväärseks. NO99 juhid (ja ka trupp?) julgevad tunnistada, et nad on segaduses, nad ei tea, kes on näitleja laval ja kes on lavastaja ja kes on publik. Jah, loomulikult on neil olemas teatav ettekujutus, aga samas on neis kõhklusi, soovi katsetada ja otsida uus tee.

Näiteks katkestab «Igas eht südameelöögis» saalis istuv Ojasoo näiliselt täiesti ootamatult näitlejate mängu, pöördudes nende poole küsimustega: «Mirtel, kas kuulsust on raske kanda?», «Rasmus, kas sulle meeldivad su riided?» jne.

Mõistan Ojasoo soovi, ent esietendusel ei tabanud küsimused laval olijaid ootamatult. Näitlejad mängisid kohmetust ja püüdsid midagi vastata, polnud aru saada, kas nad on rollis, või õigemini polnud aru saada, kes nad täpselt laval on – nemad ise või kamp nõdraarulisi, kes enne vastamist end kratsima kukuvad.

Ja ega Ojasood tegelikult huvitanudki vastused, ta katkestas jutu järgmise küsimusega. Ka seda käiku võib võtta viitena meie praegusele maailmale, kus me üksteist enam ei kuula. Ent kokkuvõttes jäi näitlejate eksitamine küsimustega poolikuks. Samas näis, et küsimused olid isiklikud, mida hea toon kainena tavaliselt küsida ei luba.

Vaatamata etendust, aga ka lavastust koos hoidva loo puudumisele on «Iga eht südamelöök» põnev. Põhjuseks just seesama katsetamine, mida kõrvalt vaadata on kuramuse põnev – otsimine, isegi kui see lõpeb põrumisega, on alati huvitavam kui kivistumine. NO99 tõestab «Iga eht südameelöögiga», et nad on tagasi palliplatsil ega kavatsegi loovutada julge teatri trooni ja krooni.

Tunnistan, et toetasin Hooandjas NO99 trupi eneseotsinguid, seega uskusin lavastusse juba enne selle sündi.
Kuid lavastus ei lähene Liivi luulele ainult temaatiliselt. Stseenide loomisel on olnud oluline veel "midagi muud". Ja nimelt. Palju on räägitud sellest, et tänane inimene on muutunud tuimaks: tema argipäeva täidavad olme, töökohustused, erinevad eraelulised rutiinid, rääkimata pealevoolavast infotulvast ja uuema aja Angstidest. Seetõttu kaevab nüüdisaegne teater ja kunst üha sagedamini sealt, kust võiks leida veel mõne kirka hetke. Kust võiks kasvõi korraks näha me elude emotsionaalset aluspõhja. Üht ehedat südamelööki. Neid südamelööke me tahamegi lava peal kuulda.

See lavastus ei jutusta ühtegi alguse ja lõpuga lugu. Tervik moodustub siin läbi emotsionaalsete hetkede rea, mis on lükitud üksteise kõrvale nagu metsmaasikad heinakõrde. Ka näitlejate energia ei ole suunatud ühegi "tegelase" kehastamiseks, nad mängivad kedagi endale väga lähedalt seisvat ning nende energia on suunatud erinevate ja kiiresti vahelduvate hetkede loomisele. Need hetked on haprad, kirkad, kurvad, jõulised, naljakad. Kuid ei hetked ega ka inimesed nende sees pole üleloomulikud, kirjanduslikud või dramaturgilise nipiga. Ei. Milleks? Neid on otsitud ja leitud meie elude banaalsest argipäevast, meie eneste keskelt ja ümbert, et neid hetki ning inimesi siis tihendada, tihendada, tihendada. Miks? Sest teater ei saa olla suurem kui elu. Ja kõige ilusamad hetked on laval siis, kui õnnestub näidata, tunda ja mõista meie elu tihendatud kujul. Sellisel kujul, et see, mis varem oli banaalne, on nüüd korraga abstraktne ja poeetiline.

See on lavastus, mis kasutab neid vahendeid ja võimalusi, mis on ainult teatris võimalikud. Kuid ei, tegemist pole "eksperimendi" või "laboriga", vaatajat ei provotseerita ning tema talumispiire ei panda proovile.
Kui just.
Kui just kohtumine ehedate hetkedega seda kõike pole.

PS Üks turundusportaal küsis meie käest, kes on selle lavastuse sihtrühm? Kõik inimesed, kes tunnevad, et sellest kõigest, mis moodustab nende elu, ei piisa, ning kes otsivad võimalust kogeda, tunda ja näha midagi, mis tuksub me elude sügaval südames.

Heili Sibrits
Postimees, 27.veebruar 2013