NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

NO-teatri uuslavastuses aetakse naised töölt vaenuliku välja peale


Lavastus väldib osavalt töötuse kujutamisel levinud stampe, aga paraku tekitab see mulje elitismist ja üleolekust.

Teatri NO99 uus lavastus „Ilona. Rosetta. Sue” algab manufaktuurse tootmise kujutamisega. Ritta seatud laudade taga panevad näitlejad kokku mikrofonijalgu, kuni Rasmus Kaljujärve mängitud töödejuhataja teatab noorukesele Rosettale (Mirtel Pohla), et ta katseaeg on läbi ja neiu on vallandatud. Rosetta aetakse masinlikust, ent teatud turvalisust pakkuvast maailmast suure tühja lavaplatsi peale.

Filmidest tõukuv lavastus

Seal mängitaksegi vaatajale ette kolme töötu naise – Rosetta, Ilona (Starl ette Mathata) ja Sue (Wiebke Puls) – lugu. Ühine nimetaja on töötus ja sellega kaasnev pidetus, kuid naised ise on väga erinevad, nii nagu ka neid ümbritsev keskkond.

Sakslase Sebastian Nüblingi lavakeel püsib algusest lõpuni oma pingutatud moel moodsana. Kõige huvitavamal kombel kerkib lavastuses esile Amos Kolleki filmist „Sue” pärit nimitegelane, keda mängib salapärase dekadentliku võluga väljapaistvalt pikka kasvu sportlik Müncheni Kammerspiele näitlejanna Wiebke Puls. New Yorgi vabameelse keskklassi keskkonnast pärit inimsuhted näisid selles lavastuses tegijatele enam korda minevat kui Soome kõrtsimiljöö või vallooni lihtrahva eluvormid.

Lavastus väldib järjekindlalt töötuse ja viletsuse teemaga seotud ühiskonnakriitilise realismi stampe. Isegi Rosetta ja ta ema (Marika Vaariku) raskevõitu psühholoogiaga stseenid kukuvad välja vallatu elegantsiga. Aga koos lihtsat realismi vältivate moodsate vormidega sigineb lavale kõrk elitism. „Ilona. Rosetta. Sue” lavastus on lihtsa tööinimese ja tema murede suhtes tervikuna mingil määral üleolev.

Ilona rolli, mida Kaurismäki filmis mängib blond Soome naine, teeb Kongost pärit Starlette Mathata hoopis teises võtmes. Inimliku soojuse määr, mida näitleja rolli poetab, on Ilona vääriline. See soojus ja lihtsus on lavastuses kuidagi eriline, vastandudes hoiakutele ja väärtustele, mis väljenduvad teiste tegelaste mängus.

Neoonlampide ja ritta seatud laudadega ruumilahendus on konstrueeritud ja mitte just ülearu keeruline, kuid mõttelt täpne ja puhas. Lavastuslikult asi toimib, sest näitlejate liikumine ja misanstseenid järgivad väljamõeldud lahendusi väga järjekindlalt. Töölaudade tagant väljavisatud naise meeleheitlikust tammumisest töötuse ebakindlal väljal kasvavad välja mingid plastilised kujundid. Iseasi, kui mõjus see kõik kokku on, aga need väärtused on ilmselt iga vaataja silmades.

Kolme filmi ainetel kokkutraageldatud tekstimaterjal on postmodernistlikult pinnapealne. Draamasse ja karakteritesse süvenemise asemel on kasutusel kordused ja rõhutamised. Kolme peategelase fookus vaheldub kiiresti mööda lava, nii et vanamoodsat kaasatundmist kellegi vastu tekkida ei saagi.

Napib samastumist

Ladusat vaatemängu ja peaga nuputamist paistab laval küllaga. Mis aga puudu on, on kunstniku empaatia. Aki Kaurismäki, vennad Dardenne’id ja Amos Kollek suhtusid oma peategelastesse kirglikumalt kui Nübling ja tema kaastöölised. Nüüd tehtu on algmaterjaliga võrreldes ikkagi intellektuaalne mäng. Aga lisaks teosele „Ilona. Rosetta. Sue” on veel olemas ka filmikarakterid Ilona, Rosetta, Sue ja nende poole pole keelatud otse, ilma Sebastian Nüblingi vahendamiseta pöörduda.

Andres Laasik
EPL, 30. september 2013