NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Kelle kasuks surra?


Et Tiit Ojasoo koolitatud noored hästi liikuda ja laulda oskavad, seda sai teada juba eelmistest lavastusest. Nikolai Erdmani «Enesetapjas» saavad noored näitlejad endale laiema teatripubliku jaoks lõpuks ka nimed ja näod.

Erdmani särav tekst nõuab karakteriloome oskust ja seda üliõpilased demonstreerivadki. Kus materjali (ja lavastaja abi) vähem, seal jäädakse «tüübiviskamise» tasemele, kuid peaosalised Jörgen Liik, Helena Pruuli ja Marian Heinat, aga ka Jarmo Reha loovad lavastaja valitud teravas groteskivõtmes värvikad tegelaskujud, kelle lavaelu jälgimine ei muutu hetkekski tüütuks.

Lavastaja on oskuslikult suutnud vältida jämekoomika labaseks muutumist ning head nalja laval (ja minu vaadatud 15. oktoobri etendusel ka naeru saalis) on tükis rohkesti. Tavapärasest erinevalt tundub kevadel lavakooli lõpetavas XXVI lennus olema rohkesti just isikupäraseid tütarlapsi ning tore oleks, kui noored enne pesast välja lendamist ennast ka mõnes tõsipsühholoogilist laadi näitemängus proovida saaksid.

Kui nüüd kiita veel Ene-Liis Semperi ajastutruud ning ülifunktsionaalset kujundust ja kamba peale loodud ning nagu rusikas silmaauku mõjuvat muusikalist tausta, siis võiks arvustusele sellega ju punkti panna. Painama jääks aga küsimus, kas Ojasool oli tolle ootamatu materjalivalikuga lisaks pedagoogiliste ülesannete lahendamisele publikule ka midagi olulist öelda.

Lugesin Erdmani näidendit kui keelatud kirjandust umbes nelikümmend aastat tagasi kaugel Venemaal (st Nõukogude Liidus) mingil siidpaberile trükitud ja salaja käest kätte antud kaustavahest ja sattusin vaimustusse. Näidendist meelde jäänud venekeelne lause «V polzu kogo võ samoubivajetes?» («Kelle kasuks te ennast tapate?») oli tolleaegsete pooldissidentlike intelligentide seas saanud lööklauseks, iseloomustumaks suurpäraselt nõukogude ühiskonnas levinud poolikuid «julgustükke», tegelikult aga masendavat argust.

Julge sooviti olla ikka teiste kätega, oma nahka turule toomata, köökides sosistades. Sellest ju kogu Erdmani näidendki, mis tekstina tundub praegu küll lausa uskumatult otsekohesena ja lootus selle lavaletulekuks äärmiselt naiivsena. Aeg (1928. aasta) polnud enam aga kaugeltki naiivne ning Stalini hinnang teosele – «tühjavõitu ja isegi kahjulik» – oli tema vaatenurgast muidugi täiesti täpne.

Rabavaid tsitaate võib näidendist leida kuhjaga ja ainult mõttekäigu «Ega me siis midagi revolutsioonivastast tee. Revolutsiooni esimesest päevast peale ei tee me ju üldse midagi. Käime vaid üksteise juures külas ja räägime, et meil on raske elada» eest võidi mõne aasta pärast juba maha lasta. Erdman sai küll 1933. aastal vaid viis aastat asumist, aga sellest piisas julge ande murdmiseks.

Ojasoo on viievaatuselise näidendi toonud lavale hämmastava teksti- ja isegi remargitruudusega. Seda enam kerkib küsimus, mis on loo sõnum tänasele vaatajale. Mõninga peamurdmisega leidsin sellele vastuse just viimasest vaatusest ning tänu Jörgen Liigi tõepoolest täpsele mängule.

Minu jaoks muutusid «sotsiaalsed grupid», kelle esindajad käisid peategelast painamas sooviga, et ta just nende kasuks ennast ära tapaks, üsnagi sarnasteks meie erakondade/vabakondadega, kes viimastel kuudel on käinud tuhandeid normaalseid inimesi painamas ettepanekuga nende hulka astuda ja eelseisvail valimistel kandideerida. Ikka ilusate loosungite ja õilsate soovide nimel.

Jörgen Liigi kangelane annab neile selge vastuse: «Mis on ühiskond – lihtsalt loosungite vabrik. Mina ei räägi teile vabrikust, ma räägin teile elavast inimesest. Mida te mulle jahvatate – «ühine», «isiklik». Kas te arvate, et kui inimesele öeldakse, et sõda on välja kuulutaud, siis inimene küsib, kellega on sõda, miks on sõda, milliste ideaalide nimel on sõda? Ei, inimene küsib: «Mis aastakäigud sõjaväkke võetakse?» Ja sel inimesel on õigus. Inimene lihtsalt elab ja kõige rohkem kardab ta surma.»

Just lihtinimese ja tema ainuma elu kui kõrgema väärtuse nimel on kirjutatud see näidend ja tehtud Ojasoo lavastus. Ning seepärast on see Venemaa minevikust rääkiv tükk ülimalt ajakohane ka tänapäeva Eestis. Just valimiste eel ja ümber.

Kohati tundub, et Ojasoo ajab sellega sama asja kui suurejoonelist «Ühtse Eesti suurkogu» lavastades. Sest nagu «Enesetapja» peategelane näeb ka tänapäeva eesti inimene, et paljud, kes tema elu (või häält) jahivad, mõtlevad vaid omakasust ning nende nimel pole mõtet oma nahka turule viia. Küllap näitab seda suhtumist välja ka suur osa meie rahvast pühapäeval valimiskastide juurde minnes või sinna minemata jättes.

Jaak Allik
Postimees, 17. oktoober 2013