NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Tugev enesetapukomöödia tutvustab häid noori näitlejaid


Lavakunstikooli tudengitega tehtud tükist võib loota head näitlejate täiendust NO99 teatri trupile ja teistelegi.

Teatri NO99 komöödia „Enesetapja” on väärt lavastus, mis elustab laval väärt materjali. Nikolai Erdmani samanimeline tükk on üks 20. sajandi tüvitekste, mis 1970. aastatel lääne teatrimaailma rikastas. Samal ajal jäi see Nõukogude Liidus keelatuks ja pääses lavale alles pärast süsteemi kokkuvarisemist. Teksti iseloomust tulenevad ülesanded esitavad näitlejatele suuri nõudmisi, mis saavad NO99 lavastuses põhiliselt õnnestunud lahenduse.

Töötu väike inimene Semjon Podsekalnikov on laval Jörgen Liigi kehastuses rõhutatult groteskne tegelaskuju, kelle hääles ja plastikas väljendub näitlejatöö intensiivsus. Tegemist on vennikesega, kelle solvumised ja valehäbi käivitavad enesetapuhimu, mis avaneb laval kui hoogne ja kõnekas tragikoomiline mäng.

Rollilahendused on seejuures kõik väljapeetult stiilsed, peategelasega samas võtmes on ka Podsekalnikovi kena proua Maša (Helena Pruuli), Maša ema (Marian Heinat). Ka väiksemates rollides saavutavad noored näitlejad edu: Podsekalnikovi enesetapuloorbereid noolivad intelligent (Jarmo Reha), papp (Simeoni Sundja) ja teised värvikad tüübid. Näitemängu tegemiseks mitte just kõige mugavama Vene Teatri suure saali vallutasid noored näitlejad nii hääle kui ka keha väega.

Hästi klapib meie aega ka tüki sõnum, mis räägib demagoogiasse kalduvate ideoloogiate langemisest. Lavastus mängib julgelt välja Erdmani tüki vastanduse, mille järgi pisikese inimese Podsekalnikovi elu on uhketest väljamõeldud ideedest väärtuslikum. Hästi mängitud hea komöödia vaatamise mõnu on seejuures kindlustatud.

Vähe huumorit

Lavastuse mõte ja ülesehitus on väga selge, tegevuse keerdkäigud ja pöörded tehakse vaatajale lahedalt selgeks. Finaali moraalne iva laotatakse vaataja jaoks kui peopesale. Kuid mida lavastuses pole, on huumor. Saal küll turtsatas esietendusel kohati, kuid üldiselt annab lavateos kõhulihastele puhkust ja olukordade vastuolud pannakse mõjuma mõistuse, mitte tunde kaudu.

Vist on tegu teadliku kunstivalikuga, kus igasugust olustikku ja tavapsühholoogiat vältides visatakse ka huumor kui laps pesuveega välja. Eeldab ju elav ja emotsionaalne huumor haakumist elulise tõepära tasemel, aga siin lastakse tükki tehes maksavorst raisku. Sellega tuleb leppida, kahjutundega muidugi.

Andres Laasik
EPL, 15. oktoober 2013