NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Ühtse Eesti telgitagused kinolinal - ilma tossu ja plahvatusteta


Suurkogul käinutel ja DVD omanikel pole filmist palju uusi teadmisi loota, kuid ülevaatena on teos korralik.

Teose „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha” põhiline häda on aga selles, et lavastajateks on aktsiooni peakorraldajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ise. Kena, et lavastuse tegemisest videojäädvustus tehti, aga filmi montaaži oleks võinud teha keegi kõrvaltvaataja. See ei muudaks tingimata filmi ideestikku ja väärtushinnanguid, aga jätaks objektiivsema mulje ja oleks võib-olla ka huvitavam kui autoportreena tehtud film.

Sellegipoolest ei saa ma nõustuda eile Postimehes kirjutanud Valle-Sten Maistega, kes näeb filmis eelkõige eneseimetlust ja heidab tegijatele ette, et nad pole oma „pattude” eest vabandust palunud. Oot-oot, kelle ees? Poliitikute ja meedia? Ja mille eest? Et mastaapse teatriprojekti raames kordagi avalikult rollist välja ei tuldud? Hoiatuse andsid tegijad ju kätte esimesel pressikonverentsil: siitpeale oleme kehastunud poliitikuteks ja te ei saa uskuda ühtegi meie sõna. Aktsiooni kajastusi lugedes on selge, et see lause ei jõudnud paljudele piisavalt hästi kohale, aga teatrile seda ette heita on kohatu. Ega me ei ole enam Henriku kroonika paganad, kes esimest korda kristlikku prohvetimängu nähes kartsid, et neidki lüüakse koos vilistitega maha.

„Ühtse Eesti suurkogu” kui komplekti puhul on peamiselt räägitud sellest, kuidas aktsioon ründas vastikuid poliitikuid. Dokfilmis rõhutatakse veidi rohkem asja teist tahku ehk valijate nõmedust, milleta süsteem toimida ei saaks. Nagu Ain Seppik näitlejatele nõu andes ütleb, vaieldakse populistlike meetmete üle isegi Keskerakonna ladvikus, aga midagi ei ole teha, kui aineliste kingituste jagamine või üksnes selle lubadus inimesi hääletama paneb. Samuti põleb paljudes iha hitlerlikult range ja väärika juhi järele. Selliseks käilakujuks sobib isegi Ojasoo, kui ta habeme ette kasvatab, reklaamis hobuse selga istub ja iga oma ütlemist kalkuleerib. Nii ahhetabki dramaturg Eero Epner ühel momendil, et Ühtsele Eestile ennustatakse riigikogus 25 kohta, kuigi trupil pole isegi nii palju liikmeid, et neid kohti täita.

Mis puudutab seda, kuidas aktsioon selles osalejatele mõjus, siis just siin oleks olnud abi kõrvaltvaataja pilgust, kes oskaks asja paremini lahti seletada. Siin on üks mõjus stseen, kus näeme, kuidas lavastusega kaasnev surve ajab ühe näitleja nutma ja paneb teise roppusi rääkima, aga neid protsesse võiks veelgi lähemalt uurida. Mis aga puudutab tegijate väidetavat eneseimetlust, siis oleks toimunu mastaapi arvestades selleks küll põhjust, aga siin on ka teine tahk.

Jällegi tegevuse mastaabist ja sellele kulunud energiast tulenevalt. Nimelt on Ojasoo jutus lõpuks tajuda väikest kõhklust: mis oleks saanud siis, kui kogu jõupingutus oleks tehtud mingil muul eesmärgil kui lihtsalt katsena panna inimesi järele mõtlema? Sest kui praegu ringi vaadata, siis kas paistab, et poliitikud ja valijad oleksid uutmoodi mõtlema hakanud?

Lohutuseks tasub meenutada, mida kordab filmis Daniel Vaarik ja mida ütles Ojasoo oma troonimiskõnes: tegelik maailm muutub sammhaaval, kiired lahendused, tugevad juhid ja üksmeelselt marssivad massid on populistide pärusmaa.
See, et teatri NO99 „Ühtne Eesti suurkogu” oli dokfilmi tegemiseks piisavalt põnev materjal, on väljaspool kahtlust. Sellise mastaabiga eksperimenti, kus teater asub poliitika kulissidetaguseid paljastama ja aitab koos meediaga luua mastaapse illusiooni uue erakonna tekkest, pole lihtsalt varem ette võetud, seetõttu oleks välismaalastelgi huvitav protsessiga tutvuda. Õnneks oligi film juba esilinastusel subtiitritega varustatud.

Suurkogul käinutel ja DVD omanikel pole filmist palju uusi teadmisi loota, kuid ülevaatena on teos korralik.

See, et teatri NO99 „Ühtne Eesti suurkogu” oli dokfilmi tegemiseks piisavalt põnev materjal, on väljaspool kahtlust. Sellise mastaabiga eksperimenti, kus teater asub poliitika kulissidetaguseid paljastama ja aitab koos meediaga luua mastaapse illusiooni uue erakonna tekkest, pole lihtsalt varem ette võetud, seetõttu oleks välismaalastelgi huvitav protsessiga tutvuda. Õnneks oligi film juba esilinastusel subtiitritega varustatud.

Teose „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha” põhiline häda on aga selles, et lavastajateks on aktsiooni peakorraldajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ise. Kena, et lavastuse tegemisest videojäädvustus tehti, aga filmi montaaži oleks võinud teha keegi kõrvaltvaataja. See ei muudaks tingimata filmi ideestikku ja väärtushinnanguid, aga jätaks objektiivsema mulje ja oleks võib-olla ka huvitavam kui autoportreena tehtud film.

Sellegipoolest ei saa ma nõustuda eile Postimehes kirjutanud Valle-Sten Maistega, kes näeb filmis eelkõige eneseimetlust ja heidab tegijatele ette, et nad pole oma „pattude” eest vabandust palunud. Oot-oot, kelle ees? Poliitikute ja meedia? Ja mille eest? Et mastaapse teatriprojekti raames kordagi avalikult rollist välja ei tuldud? Hoiatuse andsid tegijad ju kätte esimesel pressikonverentsil: siitpeale oleme kehastunud poliitikuteks ja te ei saa uskuda ühtegi meie sõna. Aktsiooni kajastusi lugedes on selge, et see lause ei jõudnud paljudele piisavalt hästi kohale, aga teatrile seda ette heita on kohatu. Ega me ei ole enam Henriku kroonika paganad, kes esimest korda kristlikku prohvetimängu nähes kartsid, et neidki lüüakse koos vilistitega maha.

Kõrvaltvaataja pilk puudus

„Ühtse Eesti suurkogu” kui komplekti puhul on peamiselt räägitud sellest, kuidas aktsioon ründas vastikuid poliitikuid. Dokfilmis rõhutatakse veidi rohkem asja teist tahku ehk valijate nõmedust, milleta süsteem toimida ei saaks. Nagu Ain Seppik näitlejatele nõu andes ütleb, vaieldakse populistlike meetmete üle isegi Keskerakonna ladvikus, aga midagi ei ole teha, kui aineliste kingituste jagamine või üksnes selle lubadus inimesi hääletama paneb. Samuti põleb paljudes iha hitlerlikult range ja väärika juhi järele. Selliseks käilakujuks sobib isegi Ojasoo, kui ta habeme ette kasvatab, reklaamis hobuse selga istub ja iga oma ütlemist kalkuleerib. Nii ahhetabki dramaturg Eero Epner ühel momendil, et Ühtsele Eestile ennustatakse riigikogus 25 kohta, kuigi trupil pole isegi nii palju liikmeid, et neid kohti täita.

Mis puudutab seda, kuidas aktsioon selles osalejatele mõjus, siis just siin oleks olnud abi kõrvaltvaataja pilgust, kes oskaks asja paremini lahti seletada. Siin on üks mõjus stseen, kus näeme, kuidas lavastusega kaasnev surve ajab ühe näitleja nutma ja paneb teise roppusi rääkima, aga neid protsesse võiks veelgi lähemalt uurida. Mis aga puudutab tegijate väidetavat eneseimetlust, siis oleks toimunu mastaapi arvestades selleks küll põhjust, aga siin on ka teine tahk.

Jällegi tegevuse mastaabist ja sellele kulunud energiast tulenevalt. Nimelt on Ojasoo jutus lõpuks tajuda väikest kõhklust: mis oleks saanud siis, kui kogu jõupingutus oleks tehtud mingil muul eesmärgil kui lihtsalt katsena panna inimesi järele mõtlema? Sest kui praegu ringi vaadata, siis kas paistab, et poliitikud ja valijad oleksid uutmoodi mõtlema hakanud?

Lohutuseks tasub meenutada, mida kordab filmis Daniel Vaarik ja mida ütles Ojasoo oma troonimiskõnes: tegelik maailm muutub sammhaaval, kiired lahendused, tugevad juhid ja üksmeelselt marssivad massid on populistide pärusmaa.

Kaarel Kressa
EPL, 18. september 2013