NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

"Kolmapäev" - naiste elu ilma m...ta


Algab etendus „Kolmapäev“ ( ja kesknädal on ehk tõesti kõige argisem/tavalisem/rutiinsem päev) - neli naist sammub atvaa ringiratast mööda lava

Tööpäev on läbi, rühmatakse koju oma eraelude poole.

Iseenesest hea algus – ringe trambitakse ikka head mitu minutit, nii et tõesti – vaataja saab piisavalt aega endagi päevarutiinist väljuda ja sättida fookust püüne peal toimuvale. Kuskilt 80te lõpust mingit tollal vägagi vingena tundunud new age teksti lugedes on meelde jäänud, et kui tahad midagi käima tõmmata, või noh, kasvõi putru keeta, siis tuleb lusikat liigutada ringi päripäeva, päikese liikumise suunas. (Kui tahad jahutada, siis vastupäeva)

Nelja naise ringitraavimine meenutab veidi nii hipodroomi hobuseid kui seda, mis modellid catwalk'il teevad. (Kuigi hobuste võiduajamine käib ju vastupäeva, ikka vasemale pöörates) Aga neist saavad seeläbi sõna otseses vaatlemise ja jälgimise objektid.

Naised kui vaatlusobjektid, naised kui tsüklilise elumudeli kehastus - ja kõik sellest tulenev, millest võib muidugi tundide kaupa kõnelda, naised teel koju ehk oma päriskantsi. Siit tuli juba terve posu teadmsi, stereotüüpe või käibetõdesid naiste kohta – justkui Vändrast...

Kaunid naised, tõesti kui modellid, sihvakad, kõhnad. (Neid ei peaks vaevama vähemalt naiste elu üht põhiteemat, kaaluprobleeme. Või siis vastupidi.) Ja hetkel kui nad üleriided seljast viskavad, meenutavad nad korra isegi neid väikesemõõdulisi ponisid lasteleludena – my little pony'sid. Armas.

Pikka aega ei kõnele vaaldeldavad objektid sõnagi, ideaalsed naised?! Naine räägib kui kana pissib. Kusagil siis, peale naiste väikseid ja vaikselt tühiseid koduseid toimetamisi ja askeldusi, kui tabad end mitmemõttelisusest, kus vaatlusest vuajerismini vaid kukesamm, astuvad mängu helid. Kõrv astub silma kõrvale. Nägemismeel saab julgustuseks juurde sisse lülitatud kuulmismeele.

On see muusika? Anti-muzak? Mikrofonidest läheb välja midagi ürgset, mitte karjet, aga midagi müstilist, konkreetset argiolemise müra (muusikaline kujundaja ühes trupiga Mihkel Tomberg, kohati kõlab nagu Throbbing Gristle aastal 1978).  Kas konformistidest kodupeetud on leidmas oma sisemist häält/deemonit ning formeerimas bändi The Sisters of Resistence ?

Ja siis voilà – rullub lahti monoloogide voor, lavastuses läheb liikvele uus tsükkel. (Või justkui vahetaks keegi grammofonil heliplaate, tundub tagantjärele) Midagi, mis samuti lavastaja Lauri Lagle käekirjale eelmises tükis „Suur õgimine“ viitab. Hästi esitatud kõigi nelja osatäitja poolt, sest vaevalt, et esitatud tekstid sisulise poole pealt iseenesest väga üllataks/iseenesest vaimustaks. Aga teatud banaalsus tükiti ongi vahest see banaan!

Me elame kaasa ja itsitame vaikselt ja valjemalt  meil on lõbus. Sest naiste elus on köögi pottide ja pannide ning potsikute kõrval ju suur osa kõiksugu lõpmatul hulgal tablettidel, mille abil vaesed hüsteerikud ju endid koos hoiavad.

Aga mehed!? Kus on naiste elu ja olemise mõtte peamised mõõdupuud mehed? Ja muidugi -  kus on lapsed?

Jah, mehed siiski on, kuskil, kaugel, taamal. Elutoas, vist, diivanil, näiteks. Unistustes, võibolla, näiteks.

Ega ometi prints...? Ei, ja valgel hobusel?

Ja why f...ing not!?

Ja kes sul keelab, küsida võid ju veelgi, ega siis kõikidele küsimustele ei jõua ju keegi vastata.

Ausalt öeldes ei tahaks ega tohiks kuidagi spoilerit teha ja see, mis on ja tuleb, mis sest, et pole teab mis tavapärase süžeega story, jäägu ikka kohapeal tunnistada. Aga küllaldaselt läbijooksnud naisteklišeede käiamisel ei oleks väga imeks pannud, kui oleks maha saadud ühe klassikalise strip-tiisiga. Noh, igatahes topless-õpetajanna anatoomiaminutid, kus Inga Salurand oma avatud ülakeha peal inimese (naise) siseelundeid markeriga läbi käib, sööbisid küll viimne kui üks hästi meelde. Siis tähendab, et nende elundite paiknemine inimese kehas on nüüd edaspidi palju paremini meeles. Enamvähem.

Nii et põhjust tulla teatrisse ka teadmistejanustel gümnaasiuminoortel. Nii näiteks bioloogia või miks mitte ühiskonnaõpetuse tunni raames.

Kindlasti on põhjust tulla ka koolid lõpetanud meestel-naistel. Ilma lasteta, siiski. Mis sest, et lavastuses ka lauldakse ja tantsitakse nii-nii ilusasti kui diskosaalis ning lavale astub ameerika superstaarist filminäitleja.

Minge vaadake naisi ilma...milleta?

Tõnu Pedaru
ERR kultuuriportaal, 28. detsember 2013