NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Arutleva demokraatia poole


Nii retoorilist kui ka tegelikku võimu saab teostada muuhulgas ka enesekriitiline olles, vigade tunnistamine pigem tugevdab kui nõrgestab kõneleja autoriteeti.

1.
Teater NO99 tõi 10 aastat tagasi kodumaisesse ühiskonnakriitilisse dramaturgiasse publikukriitilise pöörde: nende ühiskonnakriitika pole olnud publikuga sõbrutsev ilkumine võimurite üle, vaid katse asetada teater kriitilisse nihkesse publiku hoiakute ja väärtuste suhtes, suunata tugitoolipoliitikaga harjunud publik poliitiliselt mõtlema ja tegutsema. Pärast hiljutist suhtekorraldajate auhinna andmist teatrile NO99 on teatrist saanud Eestis ametlikult tunnustatud osaline ühiskondlike suhete korraldamises.
Teatri populaarsus Eestis võimaldab tal haarata mängu-avalikkuse rolli, tinglikus lavaruumis ja mängivas vormis uurida kinnistunud ühiskondlike ootuste ja arusaamade põhjendatust, lahata ühiskondlikke erutusseisundeid (poliitika psühhologiseeritust) ja aidata kaasa ühiskonna poliitilise eneseteadvuse edendamisele. Kui 1990. aastate Eesti teatri ühiskondliku kõnekuse langust seletati tõigaga, et poliitika avalikustumine massimeedias jättis kunstid ilma nende nõukogudeaegsest opositsioonikanali rollist,1 siis teatri hiljutine tõus mitte ainult peamiseks ühiskonnakriitiliseks kunstiliigiks, vaid poliitika ja meediaga võrdväärseks avaliku arvamuse mõjutajaks on seletatav sellega, et poliitikat tajutakse taas nähtusena, mis vajab avalikustamist.
2.
Esituskunstid on poliitikaga lähedases suguluses. Poliitikat ja kunsti eristab see, et kui kunstiteos on valmistamise tulemus, siis riik on tegutsemise tagajärg ega saa seetõttu kunagi valmis, vaid sõltub täielikult edasisest tegutsemisest.2 Riik ei ole iseseisva eksistentsiga teos, vaid lõppematu tegu. Esituskunstid teeb poliitikale teistest kunstidest lähedasemaks asjaolu, et ka nende saavutus seisneb suuremal või vähemal määral tegutsemises endas ja mitte selle lõpp-produktis.3 Seda enam seisab teatri NO99 järjekordne aktsioon „Ministri viimased päevad”, mis sarnaselt eelmistele aktsioonidele ei taotlenud kunstilist küpsust, lähemal poliitilisele tegutsemisele kui kunsti valmistamisele. Aktsiooni peamine eesmärk ei olnud esitada teost, vaid peegeldada poliitikat selle autentses vormis – alasti tegutsemises, elusas protsessis –, mis teosena vaadeldes on toores, poolfabrikaat, kuid ühiskonna peegeldusena seda enam küps.
3.
Poliitika eristab kunstist ka see, et kui kunstniku kriisid ning isiksuslikud puudused on avalikkuse eest peidus, siis poliitiku kriisid ja isik on nähtaval ning lõpp-produkti (teost), mis piinlikult alasti ja kohmetut poliitika-tegemise protsessi tagantjärele õilistaks, pole ega tule.4 Nii on kritiseeriva vaimu ja kritiseeritava võimu vahel olemuslik asümmeetria, mis annab mõlemale omad eelised: vaimuinimesele on usaldatud retooriline autoriteet (sageli ka ühiskonnaelu korraldamise eksperdi staatus ilma sisulise ekspertiisita), valitsejatel on aga tavainimesest enam tegutsemis- ja otsustamisvabadust. Säärane asümmeetria võimaldab kultuuriinimesel oma retoorilist võimu erinevalt teistest ekspertidest (nt teadlaskonnast) vajadusel ka sõnatult, sümboolselt (nt suud kinni teipides) rakendada, sisulisse ühiskondlikku arutellu panustamata.
4.
Demokraatia on tekkimisest saati olnud vigane ja ebatõhus valitsemise vorm. Ikka on oodatud, et saabuksid targad ja vilunud eksperdid, kes poliitikute kuritarvituste ja rahva rumaluse tõttu rikki läinud riigi ära parandaksid. Platongi pidas ekspertide võimu demokraatiast märksa mõistlikumaks lahenduseks ning nägi demokraatia loomupärase tulemina türanniat. Tänast avalikku debatti kummitab türannia vari. Kahtlustan, et suure osa sellest varjust tekitab kujutelm, mille järgi demokraatia oma ideaalkujul on hipilaager või laulupidu, s.t ühiskonnakorraldus, kus kõik kodanikud saavad maksimaalselt realiseerida oma isiklikke huve ja eesmärke harmoonilises üksmeeles kaaskodanikega ning kus vähimgi konflikt või teises registris laulmine on õnne puudumise, kriisi tunnus.
Vähem räägitakse sellest, et konflikt konkureerivate huvide, identiteetide ja maailmatunnetuste vahel ja neid võimaldavate ressursside (või ka vastupidi –
ressursside omastamist võimaldavate identiteetide ja maailmatunnetuste) vahel ongi demokraatia argine seisund. Kriisis elamise ja konfliktide haldamise oskus väärika, vägivallatu ja informeeritud arutelu teel pole mitte ainult demokraatlik eluviis, vaid ka üks kahest peamisest poliitilise vabaduse teostamise ja suurendamise moodusest võimu teadliku (loe: vabatahtliku) loovutamise ehk valimistel osalemise kõrval.
5.
Lisaväärtus, mille kvaliteetne (st mitte pelgalt eristiline) avalik arutelu demokraatiale annab, on see, et ühiskonnas valitsev arusaam pole pelgalt retooriliste või tegelike võimusuhete, vaid ka tõe avaldus.
Kui ühiskondlik debatt keskendub võimu võõrandamise ja kasutamise läbipaistvuse kriitikale ja selle kõrval napib aega sisuliseks poliitiliseks debatiks riikluse alusideede ja väärtuste üle (mille teostamiseks üldse võimu loovutatakse ja võetakse), siis taastoodetakse poliitikas pettumist, selle asemel et võimaldada pettumuse ületamist. Mitte et ei peaks olema võimukriitiline või väljendama pettumust poliitikuis, kes võimulesaamise ja võimuhoidmise reegleid kuritarvitavad – peab küll. Ent kui sisulise debati arendamine ohverdatakse protseduurilise korrektsuse altarile, on tulemuseks nõiaring, kus debati osapooled jäävad oma hoiakuile truuks ainuüksi seepärast, et vastast tajutakse jäärapäisena, sisuline arusaam probleemide olemusest ja lahendusviisidest jääb tooreks ning väitlust peetakse pelgalt selleks, et seda võita. On olemuslik vahe, kas igale protseduurireegli rikkumisega kaasnevale skandaalile viidatakse kui türannia ilmingule, igas köhatuses kahtlustatakse kopsuvähki, ja seetõttu keeldutakse debatist näiteks kultuuriajakirjanduse tuleviku üle, või leitakse moodus, kuidas survestada võimul­olijaid reegleid järgima sisulisest debatist taandumata.
6.
Võimukriitika, mis keskendub demokraatia kaitsmisele kujuteldava türannia eest, ilma et kriitika tulemusel süveneks arusaam, mis on ja milles avaldub demokraatia, mida tegelikult kaitstakse, on olemuselt ebademokraatlik, fiktiivne. Et valimiste järel satub suur osa ühiskonnast poliitiliste kaotajate rolli, on demokraatlik tõik, mida saab ilma kibestumiseta ületada ainult avaliku debati toel, mille õnnestumise eest tajuvad vastutust ka need, kellele on antud retooriline võim ja kes ei raiska seda fiktiivsetele kriitilistele kangelastegudele.5 Barrikaadid, millel fiktiivsed kangelased ronivad, koosnevad pahatihti ainult palkidest, mis on pärit võimurite silmadest. Avalik debatt peaks olema aga kriitilise mõtlemise, mitte pelgalt kriitilise hoiaku tulemus, vastasel juhul läheb konflikt demokraatia jaoks raisku ja taastoodab iseennast.
7.
Kui võrrelda „Ministri viimaseid päevi” teatri NO99 eelmise sellelaadse aktsiooniga „Reformierakonna juhatuse koosolek”, siis tollases aktsioonis ilmutas end õiglane poeetiline viha poliitikute vastu. Õiglase viha (mis mõnes olukorras võib olla ja ilmselt oli ka tol korral adekvaatne reaktsioon) häda on, et see lõikab vihastaja enese ühiskonna kriitilisest kuvandist ja seega ühiskonnast välja. Seekordse teatriaktsiooni ja sellele ainest andnud skandaali üks olulisemaid õppetunde oli, et nii retoorilist kui ka tegelikku võimu saab teostada muuhulgas ka enesekriitiline olles, et vigade tunnistamine pigem tugevdab kui nõrgestab kõneleja autoriteeti. Ja et ainult parteipoliitika ei vaja avalikustamist, vaid ka kõik teised ühiskondlikku kooselu korraldavad võimusfäärid (nt meedia, kultuur, teadus), kogu poliitkultuur, mille kujundamisel eksperdid, kultuuriüldsus ja meedia mängivad olulist rolli ning millest parteipoliitika moodustab pelgalt ühe osa.
8.
„Ajutine eetiline majakas plinkis vapralt edasi, poliitikute põlglikud suud paindusid korraks sirgeks ning linnalähedases alevikus ühe väikese lauakese taga juhtus ime. Kaks inimest olid seal jäänud omapäi. Nad tõstsid pea, vaatasid teineteisele otsa, ning hakkasid korraga rahulikult rääkima. Üks inimene ütles teisele: „Demokraatiast on meil kõigil vaid õigused, kuid mitte vastutus. Vastutust pole kellelgi, ja see ei ole normaalne.” Kontekstist väljarebitud kuu hakkas loojuma ning Päike seadis end valmis tulekuks. Kusagil metsade taga koitis juba uus päev, uus võimalus. Kaks inimest istusid teineteise vastas ja rääkisid, nõustumata teineteisega üheski punktis. Kuid nad rääkisid.”6

1 Jaak Rähesoo, Eesti teater I. Ülevaateteos. Eesti Teatriliit, 2011, lk 458.
2 Hannah Arendt, Mineviku ja tuleviku vahel. harjutusi poliitilise mõtte vallas. Ilmamaa, 2012, lk 174–190.
3 Samas.
4 Samas.
5 Vt ekspertide rolli kohta demokraatias ja arutleva demokraatia kohta pikemalt Ameerika mõtleja John Dewey raamatust „The Public and Its Problems: An Essay on Political Inquiry”.
6 Teater NO99, „Ministri viimased päevad”.

Meelis Oidsalu
Sirp, 19. detsember 2013