NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Unenäod sõprusest


Kas on midagi elulisemat ja olulisemat kui sõprus? Kummati räägib kunst sõprusest harva, häid romaane, filme või näitemänge sõprusest õieti polegi. Põhjus on lihtne – kunst vajab draamat, pöördeid, mis sõprusele pole iseloomulikud. Nagu Tõnu Õnnepalu ühes oma essees kirjutab, tõuseb sõprus kunstilisele kõrgusele vaid sõpruse hinnaga – kui ta reedetakse. Või pööratakse armastuseks.

Von Krahli ja NO99 vastne ühine lavastus «Kadunud sõbra juhtum» on paeluv katse kõnetada teatri keeles sõprust, pakkuda värvikaid variatsioone sõpruse teemal. Tähenduslikul moel algab see arutlusega nartsissismist, meile loetakse raamatust lugu Narcissusest ja Echost, õnnetu sõpruse arhetüüpset müüti, taustaks kaadrid inimeste peegelpiltidest. See annab aimu, et sõprusest tuleb juttu põhiliselt tumedates toonides.

Lavastus on lahendatud kahes meediumis – see algab realistlikus võtmes mängufilmina ja läheb alles siis üle sürrealistlikus võtmes teatrietenduseks. Nii ekraanil kui laval on viis suurepärast näitlejat, peamiselt nemad loovadki järjepidevuse filmi ja etenduse vahel – lisaks kummitava kaevuri motiivile –, sest kõik muud seosed on jäetud vaatajate konstrueerida.

«Kadunud sõbra juhtum» on klassiteadlik lavastus, ühe läbiva joonena mängitakse siin välja seisuslik konflikt aadli ja töölisklassi vahel. Lauri Lagle mõjusalt mängitud kaevur käib ringi otsekui ülemkihi must südametunnistus ja hirmude kehastus, tont, mis painab patriitside ajudel.

Sõprus ja klassivahed on lavastuses lahutamatult seotud, ühelt poolt etendatakse pateetilist rüütliromantikat, üle vindi keeratud mõõgavendlust, teiselt poolt räägitakse empaatiliselt kaevurite kamraadlusest, maa all sõlmitud sõnatust leppest. Tõsi, Lagle esituses omandab seegi sõprusevorm koomilise alatooni (mis kindlasti puudus stseeni aluseks olnud etnograafilises intervjuus). Kaevuri konku seinal on Viktor Kingissepa pilt, nii nagu dramaturgi sülearvuti desktopil (vt kava), väike eneseirooniline flirt klassivõitlusega seegi.

Kõik laval toimuv on selgelt unenäolise iseloomuga, alates kesksest kujundus­elemendist – taevasse kõrguvast trepist, mida võinuks kunagi unes näha Iisaki poeg Jaakob. (Kujundus ja kostüümid on hiilgavad!) Näidenditekst ise osutab ühel hetkel, et me oleme tunnistajaks unenägudele sõprusest. Oma unenägusid jagab dramaturg Taavi Eelmaa ka lavastuse kavalehel. Stseene näibki koos hoidvat miski oneiriline loogika, ärkvel mõistusele jäävad lahendused tihti tabamatuks, alateadvusele mõjuvad need aga seda virgutavamalt.

Kui 2011. aastal toodi Von Krahlis lavale «Gilgameš ehk igaviku nupp», siis mõneti ootamatult tõusis kangelaslikkuse kõrval selle keskseks teemaks sõprus – Gilgameši (keda mängis «Kadunud sõbra» lavastaja Juhan Ulfsak) ja Enkidu liigutav sõbrasuhe. Teatud mõttes tundubki uus lavastus otsekui «Gilgameši» järg, sootuks teises laadis ja mastaabis, ent siiski järjekordne katse mõtestada sõpruse tumma ja tumedat tuuma.

P.S. Luban endale lõpetuseks erapooliku lugemissoovituse: lavastusse sisseelamiseks tasub läbi lugeda ajakirja Vikerkaar erinumbrid sõprusest (1–2/2012) ja kaevuritest ning klassiteadvusest (4–5/2013).

Marek Tamm
Postimees, 21. jaanuar 2014