NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Elu, mälu ja foto


Eero Epner kirjutab viimases Vikerkaares (nr 4–5), kuidas 1990. aastatel tõusis fotograafia Eesti kunstivälja pimedast sopist selle keskmesse, põhjustades tähelepanu nihkumise uutele teemadele: «Nii muutuski 90ndate kunsti üheks tunnusprobleemiks tõde, sellega kaasnesid peatselt ka küsimused mina kohta ning kunsti teemaderingi tõmmati keha ja identiteediga seotud küsimused.»

Väga sobivalt saaks sellesama tsitaadiga resümeerida teatri NO99 uue tüki «Mu naine vihastas», mis janti rüütatuna esitab olulisi küsimusi selle kohta, mis on tõde, kes me oleme ja mida me mäletame. Kusjuures neid küsimusi esitatakse ennekõike fotograafiaga seotult.

«Mu naine vihastas» käivitub aeglaselt, ent kui hoo sisse saab, kannab hoogsalt lõpuni välja. Seda kuni võtmelise lõpulauseni, mis lavalt kõlama jääb: «Kõik on viga.» Loo intriig on oma absurdsuses väga lihtne: peretülis reisifotodest ilma jäänud mees soovib võõraste inimeste abiga oma puhkusepildid taastada – need uuesti lavastada. Mõistagi selgub selle lootusetu tegevuse käigus ettevõtmise tegelik siht – teha foto, mida polegi olemas.

Vormiliselt lahenduselt meenutab lavastus otsekui mõnda Vanalinnastuudio kunagist salongikomöödiat, perefarssi par excellence, ent lõbusa pealispinna all aimub algusest peale varjatud änge, mis miilavad etenduse lõpuni, aeg-ajalt pinnale prahvatades. Kogu tegevus toimub kitsukeses hotellitoas, mis seda ängistavat atmosfääri hästi üleval hoiab, seda toetab omakorda muusika, mis on liigsest mängimisest omandanud painajalikke mõõtmeid (Toto Cutogno ja teised omaaegsed estraaditähed).

Lavastus pakub rollivõimaluse kahele näitlejale, Juhan Ulfsakile ja Eva Klemetsile, kes selle mõlemad hiilgavalt ära kasutavad. Ma ei olnud kindlasti ainus, kellele nende mäng meenutas Marcello Mastroianni ja Sophia Loreni omaaegseid kuulsaid duette, mõnelgi korral kangastusid silme ees stseenid filmidest nagu «Abielu Itaalia moodi» (1964) või «Eriline päev» (1977). Ülejäänud trupp (neli lavakunstikooli tudengit ja kaks NO99 näitlejat) kehastas omalaadi läbilõiget tänapäeva ühiskonnast, toetades episoodilistes rollides kahte esinäitlejat (mõni nendest episoodilistest rollidest oli tõeliselt särav).

Lavastuse ideeline pinge sünnib elu, mälu ja foto kolmnurgas. Meid pannakse mõtlema keeruliste küsimuste üle: kelle elu me tegelikult elame – enda või teiste oma; mida me tegelikult mäletame – kas elu ennast või selle ülesvõtteid; kas me kadreerime oma elu nagu fotot – elame teiste tehtud piltide järgi?

Õigupoolest ma ei mäletagi Eesti teatrist teist lavastust, mis tõstaks fotograafia sedavõrd tähelepanu keskmesse, mis võtaks vaagida elu ja foto vahekordi, kus fotokaamera täidaks seda rolli, mida tavaliselt täidab videokaamera.

Ja kuigi lavastust tervikuna võib käsitada hommage’ina fotograafiale, kehtib see täiel määral pika ja tempoka episoodi kohta, mis ootamatult tungib lineaarselt kulgevasse põhiloosse. Selle jooksul lavastab trupp käepäraste vahenditega terve ulatusliku seeria (peamiselt) fotoajaloo rohkem või vähem ikoonilisi ülesvõtteid, mida vaatajad saavad reaalaajas seinalt imetleda (ja millega endamisi äraarvamismängu mängida).

Marek Tamm
Postimees, 20. mai 2014