NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Tunnetades oma olemasolemise maailma


Ringo Ringvee proosateos „Lenni” on pikast vaikivast unest üles äratatud tekst. Tegelikult juba 1996. aastal sündinud ja väheste valitute seas ringelnud proosateos toodi tänavu teater NO99 vahendusel laiema avalikkuse ette.* Korraga äratati see (uuele) elule nii raamatukaante vahel kui laval. Tekst ja lavastus mõjuvad terviklikult: tekib mulje, et üht ei saagi vastu võtta ilma teiseta. Kuna tegelikult juba ammu oma elu alustanud „Lenni” ei ole näidendina kirjutatud, ei jää arvatavasti lugemiskogemus neil, kellel ei õnnestunud Anne Türnpu lavastust „Lenni & Kizoo” näha, siiski poolikuks.
„Lenni” pisikeste mustade kaante vahele on mahutatud 171 miniatuurset peatükki. Neis peitub mitmekihiline maailm, mida pole võimalik esimese korraga hoomata. Kas aga mingi maailma (täielik) hoomamine ongi üldse võimalik? Ka „Lenni” maailm jääb seletamatuks mõistatuseks, mida õigupoolest polegi vaja ära seletada, vaid pigem tunnetada. Selleks on Ringvee teksti lugejail tarvis eneses avatud tühja ruumi, kuhu teose maailm saaks karbitäie vihmana (ptk 67-68) maha sadada, et lugeja võiks õide puhkeda ehk tunnetada maailma(s) olemasolemist. „Ta vaatas oma käsi ja nägi neil suuri kollaseid ning punaseid õisi. [---] „Hm, või nii see siis ongi, jah”” (ptk 34).
Tänapäeva lääne inimene mõtestab elu lähtuvalt mõistusest, ratsionaalsed seletused maailmaasjade kohta aitavad tal olemas olla. Kuid „Lenni” maailmas toimivad teised seaduspärasused (ptk 54) ning tõed ja valed (ptk 40) on teisiti kokku lepitud, mistõttu elu mõtestatakse omamoodi: „Elu ei ole mee lakkumine, vaid kareda ja tühja kärje lakkumine, millest suhu jääb kibe ja verine maik” (ptk 63). Kuid ka selles mõtestatuses pole põhjust liiga kindel olla, kuna väga paljud asjad ainult tunduvad
(ptk 70). Lenni tegelaskuju kaudu näidatakse, et maailm ei saa olla mõistuslik juba seetõttu, et kõigel on mingi oma olemasolemise maailm. Nende mikromaailmade mõistetamatus ei mõju siiski sugugi hirmsana, vaid pigem imelisena.
Range raamistuse puudumist „Lenni” maailmas võib tajuda mitmel tasandil. Vahest kõige selgemini paistab see välja vormi ja keele tasandil. Esmapilgul paistavad leheküljed proosateose kohta kuidagi paljad. Tühi ruum, mis on jäetud mõttekildude ümber, võimaldab neil aga lihtsalt olla. Paljusõnalisus venitaks teksti universumlaiaks (ptk 137) ning teeks tunnetamise keerulisemaks. Vabalt voolavad sõnad ei täida teose lehekülgi, ent sünnitavad kummalisi, kuid põnevaid seoseid. Ringvee tekstimaailmas on keelelgi oma olemine, mille eest autor teose tagakaanel ka hoiatab.
Kuna „Lenni” autor on religiooniloolane ning siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik, ei saa teose puhul mööda minna ka usu teemast. Levinud on arusaam, et eestlased suhtuvad usuasjadesse tõrjuvalt: „Mina ei usu isegi kui näen. Kui ei näe, ka ei usu” (ptk 85). „Lenni” lugejais aga tekib mingisugune usutasand niipea, kui nad hakkavad teksti tunnetama. Nagu Ringvee proosa, nõuab ka usk tühja ruumi, millesse saaks tulla tegutsema. Tühi ruum tekib läbi kahtluste – nagu Lennil. Usk on tugevalt seotud mõistusevastasusega ehk teisisõnu imega – just seesugune on „Lenni” esialgu mõistmatust tekitav maailm.
Ringo Ringvee on oma teose tagakaanele kirjutanud märkuse, mis annab näpunäiteid selleks, et kõik oleks selge ja arusaadav. Ise tahaksin tähelepanu pöörata teose lõpus asuvale sisujuhile, mis võtab iga peatüki tabavalt kokku. Kui algul tundub sisujuhi otstarve olevat anda niigi napisõnalisi peatükke edasi veelgi lühemalt ja koomilisena, siis tegelikult on sel suuniseid jagav ehk n-ö lugejaid juhtiv roll, mis aitab neil kergemini Lennit leida. „„Me otsime sind!” [---] „Hea küll,” ütles Lenni, „ma siis puhkan niikaua kuni te mu leiate. Ja kui te leidnud olete ütelge siis mulle ka”” (ptk 31).

* Pudemetes, mida „Lenni” saamisloo kohta leiab, valitseb teatav segadus selle ümber, kas tekst valmis 1996. või 1997. aastal ja kas ringles käsikiri või trükis. Käinud tutvumas ainsa avalikkusele kättesaadava esma-„Lenni” eksemplariga, mida saab lugeda Tartu ülikooli raamatukogu harulduste osakonnas, kinnitan, et tegemist on trükisega. Selle tiitellehele on märgitud aastaarv 1996 ja kirjastus gania press hi-ho, kirjastuse logo on kanepileht. See võib, ehkki ei pruugi seletada mõndagi. – Toim.

Annika Aus
Sirp, 18. september 2014