NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Intervjuu Mats Traadiga


Ühes kunagises intervjuus ütlesite, et esimese Harala eluloo kirjutasite veebruaris 1961. Kas tolle hetkega oli seotud ka midagi muud isiklikult olulist, et Harala elulood just siis alguse said?

Mats Traat: Täpselt õige, jah, just veebruar. Veebruaris 1961 sai kirjutatud esimene Harala elulugu, muud midagi. Tollal oli ülikoolis käsil Lääne-Euroopa kirjanduse ajalugu. Räägiti Saksa romantismist ja ... Esimesena tekkis Vallavanem. Vallavanem Kivi. Neljarealine luuletus. Siis edasi kirjutasin teise ka ja ... (Naerab.) Ikka pauside ja suurte vaheaegadega on saanud neid kirjututatud. Esimesed kirjutasin ära, neid sai esimesse luulekogusse, „Kandilistesse lauludesse“ üks kümme tükki. Siis oli hästi pikk vahe. Siis sai neid rohkem. 1973. aastaks kogus niipalju, et sai välja anda.

Te kirjutate neid tänaseni?

Mats Traat: Nüüd ma enam ei kirjuta, ma olen distantseerunud neist tükk aega juba. Viimane ilmus 2011. aastal, kui ilmus kolmas kogu – „Vastsed Harala elulood“. Kokku peaks olema viissada umbes.

Millist funktsiooni nende kirjutamine Teie jaoks täidab?

Mats Traat: Mis mõttes funktsiooni?

On need pigem näpuharjutus teiste, mastaapsemate teoste kõrval või ....

Mats Traat: Ei-ei, need on epitaafid. See on omaette žanr. Vanas Kreekas harrastati neid. Nad on väga lühikesed, neli rida, vahel kuus. Tänapäeval vaadates on nad kõik väga üldised: siin hingab see ja too, niisugune ja naasugune. Epitaaf on ikkagi mina-vormis. Mina olen siin see ja too, ma olin selline, minuga juhtus see asi. See on väljakujunenud vorm on hiljem välja jõudnud näiteks Ameerika kirjandusse, Lee Masters'i „Spoon Riverisse“, mis on raamatuna ilmunud ja hiljem ka eesti keelde tõlgitud.

Aga näpuharjutus – kuidas võtta. Need on surnud inimesed kõik. Surnud räägivad endast. Mõni räägib kogu elu ära, mõni räägib ainult mõne episoodi. Mõni räägib mingi solvangu, mis keegi talle kurja on teinud, oma perekonnas või kuskil mujal. Ma ei mäleta ka kõike, neid lugusid oli mitmesuguseid, väga mitmesuguseid.

Kas Te olete mõnda elulugu ka edasi arendanud, kasutanud mõnes muus teoses?

Mats Traat: Kuulge, te sattute samasugusesse lõksu nagu paljud arvustajad ja kirjandusloolased. Nad arvavad, et kõik need lood ongi niisugustena juhtunud ja sündinud, et nad on tuimalt elust maha kirjutatud. See on ikkagi kirjanduslik looming! Kuigi ma pean ütlema, et mõned neist – mitte nüüd suur protsent – mõned on tõesti elust maha kirjutatud. Nendele pole midagi lisada. Maha kirjutatud selles mõttes, et ongi inimese elu niisugune olnud. Ja imekombel on need lood kusjuures võib-olla isegi kõige dramaatilisemad. Ma ei hakka neid nüüd nimetama, mul ei ole nad meeles. Kui ma raamatut vaatan, siis tulevad nad meelde. Aga sel pole ka tähtsust. Harala elulood on mingi kompendum, mingi tihendatud tegelikkus. Ja tegelikult, kui ma hakkan neid vaatama – viimases kogus on näiteks palju eestiaegseid lugusid, isegi rohkem kui tänapäeva omi – sellest tuleb ikkagi selline läbi 20. sajandi ulatuv pilt. Selle maakoha elust. Maakoht ise muidugi on välja mõeldud. Ega sellist Haralat ei ole kuskil, aga ta on ka samal ajal kõikjal Eestis.

Aga mõnda Harala elulugu eraldiseisvaks novelliks või romaaniks edasi arendanud Te ei ole?

Mats Traat: Jaa muidugi, neid on võimalik arendada. Osalt on nad anekdoodid, osalt on nad tõesti novellid. Mõned neist kokku panna ja välja arendada ja ongi romaan valmis. Aga misjaoks, see on omaette looming. Kui tahad kirjutada romaani, siis selleks on uued, teised süžeed.

Aga siin on veel üks asi. See tundub natukene iseäralik, aga niimoodi see on. Nimed. Kunagi noorpõlves kõndisin ma kalmistuid pidi ja vaatasin huvitavaid nimesid. Mõnesid nimesid olen ma Harala elulugude puhul kasutanud, aga kõiki ei saa kasutada. Igal nimel on oma ajalugu ja elulugu. Võõraid nimesid ei saa kasutada, see ei sobi. Kuidas ma röövin surnut ja võtan veel ta nime ka ära. Aga mõnesid perekonnanimesid ma olen kasutanud, ehkki eesnimed on teised loomulikult, nii et nad ei kattu sellega, kes kuskil kalmukünkas magab.

Viissada inimest – see on tegelikult terve alev juba. Alevis on ka umbes kuus-seitsesada inimest. Umbes nagu Rõngu või Avinurme. Harala on ka nagu väike alevik. Või nagu üks kolmandik tänapäeva valda. Või isegi pool valda – need vallad on ka väga kõhnaks kõik jäänud ja kokku surutud. Kokku kuivanud ja otsa lõppemas. Nii et, ka nii võib asja vaadata.

„Tõde, mida ma olen igatsenud“ lavastaja Vladislavs Nastavševs ütles, et Te rääkisite temaga sellest, et kadumine on Teie loomingu üks peateemasid.

Mats Traat: Me näeme iga päev, kuidas Eesti rahvas kahaneb, kuivab kokku ja hajub. Ja muidugi aitavad ka meie valitsevad ringkonnad oma otsuste ja tegematajätmistega sellele kaasa, et ta hajuks  ja ära kaoks. Me elame languseperioodis. Kaua see kestab ja kuhu see läheb – seda me ei tea. Demograafiline kokkutõmbumine. Iivet ei ole ka üle kahekümne aasta juba. Ja väljarändamine on ka ikka palju suurem, kui tahetakse endale tunnistada. Ega inimesed nalja pärast välja ei rända – nad lähevad ikka vaesuse ja viletsuse pärast. Siin Haralas seda palju ei ole, siin (muigab) nad surevad iseenesest ära oma kallil isamaal, välismaale minematagi. Kas siis õnnetuste tõttu või haigusest, nii nagu elus ongi ... See on elu, siin pole midagi moderniseeritud ega midagi välja mõeldud ega külge kleebitud. See on elu, harilik Eesti elu. Harilik toores elu. Toores mitte jõhkruse mõttes, vaid värskuse mõttes, nii nagu toores toomepuuoks, hea lõhnaga. Niisugune ongi kõige huvitavam kirjanduse materjal. (Paus.) Harilik elu. Aga tuleb osata niimoodi näha. Kirjanik peab lihtsalt olema niisugune, kes seda näeb. Igaüks seda ei näegi, ei pane tähele ja ega igaüht ei huvitagi oma rahva elu. Niisuguseid inimesi on ka küllalt. Muide, palju te selle lavastuse juures neid lugusid kasutasite?

Umbes neljakümmet.

Mats Traat: Nojah, võrdlemisi vähe. Võib-olla oleks rohkem pidanud vaatama sotsiaalseid vahekordi, niisugust väljasuremist võib-olla rõhutama. Aga see on asi (muigab), et kuidas oleks pidanud olema.

Mitte otseselt väljasuremist, aga lihtsalt ... See on temaatika, mida tänapäeva ühiskond, tarbimisühiskond, hedonistlik ühiskond ju ei salli. Seda ei kujutata, see on vastumeelt, seda üldse ei taheta näha, et inimene üldse saab vanaks ja sureb ära, kas haigusest või vaevast või õnnetusest. Ta ei taha seda tunnistada, hedonist. Tema arvab, et elu on igavene, tarbimine on igavene. Osta aga juurde, lase käia, lase käia, elu on ilus, kurat. „Elu on ilus,“ on igal pool üles pandud. Elu on ilus, peab olema ilus, kui kaupmees seda niimoodi näeb, kui globalist seda niimoodi näeb. Ta peab olema ilus, ta peab olema hea, ta peab olema mõnus, igas mõttes, muud mitte midagi. Rohkem ei ole, teist poolt elus ei ole. Aga tegelikus elus me näeme, et ei ole ju niimoodi. Me näeme hoopis midagi muud, kui me silmad lahti teeme ja vaatame – ausalt – tõelusele näkku. See on midagi muud. Aga seda välditakse. See on tänapäeva vaatenurk. See ei ole ainult vaatenurk, see on ellusuhtumine: miski ei tohi olla vilets, kõik läheb järjest paremaks, kõik läheb järjest ilusamaks, ükskõik kas loeme lehte või kuulame raadiosaateid või kuulame poliitikameeste kõnesid, siis kõik on väga hea ja aina parem. Aga unustatakse ära, et ...

Muidugi, Eesti ajal, esimese vabariigi ajal oli ka iive negatiivne kogu aeg. Kogu aeg. Ja huvitav, et nõukogude ajal oli positiivne. Vaatamata kõigile nendele repressioonidele ja kõiksugu hädadele oli 1989. aasta rahvaloenduse järgi selline olukord, et tuhat eestlast oli juurde tekkinud kümne aasta jooksul. See oli küll väga väike pluss, aga ikkagi pluss. Ja siis läkski juba ära nulli. Midagi pole teha, kahjuks on niimoodi läinud, ja tänapäevani. Nii et see on üks moment, mida võiks Harala juures tähele panna. Ja mitte ainult Harala juures.

Kas alevid ja alevikud, selline elamise mudel, mängib Teie elus mingit olulist rolli? Või kuivõrd Te praegu näiteks külaeluga kokku puutute?

Ei puutu ma suurt midagi. Igal asjal on oma aeg. Ja mudel on muidugi kena moodne tänapäeva sõna. Tol ajal, kui mina noorest põlvest alevites töötasin, siis alevites lihtsalt elati, polnud seal mingit mudelit. Ma ei taha kuidagi ironiseerida, aga see kõlab nii imelikult – mudel. (Naerab.) Ei mingit mudelit, muudkui elati lihtsalt, nii nagu suudeti ja saadi. Tollal oli alevikes töökohti, sest oli ka mingi tootmine või tegevus inimestel. Aga ega need Harala inimesed ei elagi alevis, nad elavad ikka taludes, harali. Ja ma ütleksin, et see elukoht, kus nad elavad, pole tähtis, nad võivad ka suurlinnas elada. Kui inimene on haige ja üksik, siis pole oluline, kus ta elab. Siin üks arvustaja kirjutas, et nad on õnnetud. Kas nad on õnnetud või õnnelikud, ka seda on raske öelda, sest nad on lihtsalt inimesed, kes elavad. Surm teeb kõik ühesuguseks, surma ees on kõik ühevõrdsed: õnnetud ja õnnelikud. Surm võrdsustab kõik ja seal on raske öelda, kas õnnelik või õnnetu. Mõni võib-olla ongi õnnelik, et pääses vaevast lahti. Nii et suhteline. Elus on palju rohkem suhtelisust, kui tahetakse tunnistada.

Aga nad elavad maaoludes, kus on vastav sissetulek ja kõik... Igatahes nad ei ela suurlinnas. Teised olud, teised mõtted, mõisted. Mitte suurlinnas, Eestis neid väga polegi. Aga väikerahva puhul jääb maainimese või alevi või talu või metsainimese mentaliteeti veel küllalt alles. Ka pealinnas. Muidugi, tänapäeval on küll teine olukord, inimesed rändavad välja, noored lähevad ära, paljud jäävadki sinna. Esivanemate elu ja olek ei olegi nii tähtis. Paljusid see ei huvitagi üldse. Ja sellest pole ka midagi. Kas see on nüüd hea või halb, seda ma ei ütlegi, seda ma ei tea. See nagu ei puutu Harala inimestesse. Nende elu on elatud. Nad on surnud kõik. Siin on tegu surnud sündmustega. Sest ka sündmused surevad, nagu inimesedki.

Küsis Laur Kaunissaare