NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Lätlase aroomiteater õnnetute eestlaste elust


Lõhn, sellest lõhnast ei saa sa välja. Korraks, jah, tõesti vaid korraks võid ära unustada, siis aga lööb taas ninna mälestus minevikust – värskelt niidetud hein, palav päike, vihmaoht, torkivad kõrred, metsmaasikad, unistus mereveest, heinasaad, heinakuhi, traktor, hangud,  lakk… Vabadus ja kohustus, minevik ja muretus ning pidev mure.

Võibolla pidid NO99 lavastuses «Tõde, mida ma olen igatsenud» maha puistatud lehed sümboliseerima põrmu, sest oma elu meenutavad tegelased on ju vaid hinged, ootamatult surnud inimesed. Igatahes on sügislehtedesse peidetud sümbol võimas – lehtede lõhn lämmatab, matab ja elustab.

Laval on Marika Vaarik, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Juhan Ulfsak. Neil kõigil on tool, mida neil tuleb kui risti läbi etenduse liigutada, ühest paigast teise tõsta, ning neil kõigil on ees koledad (tänapäeval nimetatakse neid küll hipsterlikult stiilseteks) nõukaaegsed prillid. Nad kõik on Harala inimesed, inimesed Mats Traadi «Harala elulugudest» – hallid, kulunud, õnnetud ja surnud.

Ses lavastuses ei saa mööda vaadata Juhan Ulfsakist – nõtke ja kiisulikult seksikas naine, kes pakub end armastusele (ei, mitte lihtsalt seksile, vaid tunnetele, hellitusele). Tõsi, see naine on vaevatud ja väsinud, aga punastest kontsakingades puusi hööritades pole ta lootust jätnud. Ulfsaki naine on ühtaegu hale ja võimas, pakkudes kütkestavat vaatepilti.

«Tõde, mida ma olen igatsenud» võiks vaadata esimestest ridadest, et näha Marika Vaariku ilmeid. Näitlejad mängivad ses lavastuses erinevaid inimesi (kuigi oma õnnetus saatuses moodustavad nad kokku kivirähkiliku visandi eestlase portreest, pisut koomilise, heasüdamliku, ent kahjuks ka kohtlase ja abitu).

Vaariku kehastatavate naiste erinevus tuleb selgelt esile tema kõrvutamisel NO99 noore näitleja Lea Restiga, kes kogu etenduse ajal oli kui hirmunud ja segaduses hiireke, kes püüdis võtta glamuursete naisteajakirjade anorektiliste modellide külmi poose, ent hirm, hirm ebaõnnestumise eest sai tast alati võitu.

Näib, et Gert Raudsep ja Rasmus Kaljujärv pole ses lavastuses saanud piisavalt mänguruumi. Nad on laval, kuid mällu jäävad nende tegelased pööningult leitud võõra perekonna albumi mustvalgete fotodena.

NO99ga liitunud Jörgen Liigi ja Marika Vaariku abikaasade dialoog (esitatud monoloogidena) on üks lavastuse meeldejäävamaid. Ühes stseenis saab Liik hakkama ka toreda trikiga – ta hoiab otsmikul püsti rasket karku. See on lahe, kuid kas see kannab ka mingit sügavamat sisu või vihjet, polegi vist oluline.

Esietendusel astus karku tasakaalus hoidnud Liik toolilt maha libisenud sinimustvalgele, näitleja tähelepanu oli suunatud kargule ja ta ei näinud ega tundnud lipule astumist. Vasaku jala kinga ümber mähkunud lippu vaadata oli ebamugav ja vale. Mõistsin, et minu jaoks on Eesti lipp püha ning isegi kunstilistel eesmärkidel sellele astumine ületab lubatud piiri.

Nüüd tean, et lipule astumine oli suur õnnetus, järgmistes etendustes on lipp kargu-stseeniks lavalt kadunud, nii välditakse esietendusel juhtunu kordumist. Aga samas oli see viga väga  tähenduslik – ühe inimese tähelepanematusest tehtud juhuslik samm võib teha paljudele haiget.

«Tõde, mida ma olen igatsenud» on kui rida õnnestunud (ja mõned vähem õnnestunud) etüüde. Kostüümid, näitlejate antud rõhud, liikumine muudab traagika koomiliseks. Saal naerab, kuigi tahaks nutta.

Nastavševsi lavastuses on näitleja pilk suunatud alati saali, samas kõneleks ta justkui vaid iseendale ja tema jutt on alati monoloog. Lavastuslikult põhjendatud võte, mis sobib väga hästi edasi andma Traadi teksti, ent siiski on «Harala elulood» raamatuna mõjuvam.

Nastavševsi lavastus sarnaneb Ojasoo/Semperi eelmisel aastal esietendunud, Juhan Liivi luulel põhineva tükiga «Iga eht südamelöök». Eriti esimeses pooles on lavastused meeleolult, lavaliselt liikumiselt nagu kaksikõed, ent kui Semper/Ojasooo lavastus ei jäänud ühesuguse rütmiga lavalooks, siis lätlase nägemus on lõpuni staatiline.

Heili Sibrits
Postimees, 17. september 2014