NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Lood, mis ei sobi CV-sse


NO teatris esietendunud “Harala elulugude” suurim voorus on Mats Traadi taastulek eesti lavale. Et selleks oli vaja Peterburis teatrit ja Londonis kunsti õppinud Lätist pärit lavastajat… nojah, see ei ole tingimata hinnang eesti teatri hetkeseisule, aga mõtlemise koht siiski.

Kunstnik-lavastaja Vladislavs Nastavševsi ja dramaturg Laur Kaunissaare koostöös sündinud “Tõde, mida ma olen igatsenud” ei ole kaanonit loov või veatu lavastus. Kindlasti annaks Traadi “Harala elulugudest” põimida sootuks teistsuguseid kompositsioone ja lahendada neid muus teatraalses võtmes. Aga “Tõde…” tabab peamist – need killukesed eludest on traadilikult mehised ja sentimendivabad. NO laval on elude lood ehk see, mis on CV jaoks liiga tähtsusetu, argine, mittekangelaslik. Ja see karge inimlikkus mõjub eesti pehmes ning vatises teatripildis värskelt ja hädavajalikult.

Seejuures, Nastavševsi lavastus ei šokeeri ega epateeri. Ei vinget ropendamist ega frontaalset enesepaljastust, lilledega ehitud vuplites mees ja alussärgis naine on selle lavastuse suurim alastus. Lavastaja otsib elutõele napimaid vasteid.

Vahel on need peaaegu ilmetult esitatud monoloogikatked. Siis mõni füüsiliselt suureks mängitud sõna- “impulsiivne” lausub Juhan Ulfsaki kehastatud neiu ja lennutab otsekui kogemata ümber nõukaaegse kolmjalale toetuva plekist tuhatoosi. Ühtäkki midagi nihestatult kujundlikku - Marika Vaarik, kättpidi kolmeliitrises veepurgis, jutustamas hapukoorepurki uppunud hiirest ja sellest, kuis ta hiire välja õngitses,koore maha müüs ja ostjaga hiljem heaks sõbraks sai. Täpne ja teatraalne. Ning vaataja on nõus iga kell uskuma, et pooltühi veepurk sisaldab nii koort kui hiirt.

Mitte kõik kujundid “Tões…” ei ole nii selged ja tegevused sisuliselt põhjendatud. Nõnda mõjusid üsna formaalselt esimese pildi järsud üleminekud, kus näitlejad miskipärast kiirelt-kärmelt toole ümber paigutasid. Või plotskit suitsetav ja viina viskav pioneer ning rahvariideisse rõivastet noorpaar. Neid oleme liiga sageli näinud.

Aga ilmselgelt aimus, et lavastaja on pärit vene ja briti teatrikoolide piirilt. Vihmamantlites püksata mehed, sääremarjad sokkide ja mantlihõlmade vahelt paistmas, meenutasid Beckettit. Või ehk Daniil Harmsi.

Rääkimata prillidest, mida kõik näitlejad etenduse algusest otsani kannavad. Need on kõigile kuidagi veidi suured ja mistahes ajastu jaoks moetud. Ent laval täitsa kohased. Eks me ju läbi mingite prillide ennast ja teisi näeme, ilmselt veidralt ja moonutatult. Ja “Tõe…” suur pluss on, et lavastajaprillid pole ei roosad ega mustad.

Kadi Herkül
kultuur.err.ee, 15. september 2014