NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Ka võimukriitika võib olla ebamoraalne


Teatril NO99 on poliitilise teatri maine. See on iseenesest kummaline, sest kui mõtlema hakata, siis rohkem kui poolesajast lavastusest otseselt poliitilisi ongi seni olnud kolm: „Ühtse Eesti suurkogu”, „Tallinn — meie linn” ja muusikal „Savisaar”, „GEP” ja „Nafta” on küll ühiskonnakriitilised, aga kas ka poliitilised, seda on raskem öelda. Aga kui isegi need liita ja lisaks kaks-kolm esimest lugemist, siis jääb NO99 repertuaari ikkagi statistiliselt väike number poliitilisi lavastusi. See, mis neid poliitilise teatri eestkõnelejaks võimaldab pidada, pole seega selgelt poliitikale orienteeritud repertuaar, vaid meediapaisutus, retooriline võim, mille teatri vähesed poliitilised lavastused on realiseerinud. Teatri enesegi sõnul üritasid nad „Savisaare” muusikaliprojekti ja seda ettevalmistava aktsiooni „Savisaare kõne rahvale”, intervjuude ning teatri kodulehel avaldatud blogikannetega (mis on samuti lahutamatu osa „Savisaare” lavastusest) muu hulgas ka iseenda retoorilist võimu testida.

Retoorilise võimuaktina erineb „Savisaar” „Ühtsest Eestist”, millel oli selgelt rahvavalgustuslik taotlus. „Ühtne Eesti” proovis fiktiivse poliitilise kampaaniaga tõusta päevapoliitika mängulaua kohale, tekitada paradoksaalse reaalsuse, kuhu potentsiaalne valijaskond oli emotsionaalselt kaasatud samal moel kui päris kampaaniaisse, aga mis sisuliselt või poliitiliselt osutus võltsiks. „Ühtse Eesti” taotlus rajanes mänguteooria loogikal, et mängija teadlikkus (poliitilise) mängu reegleist vähendab ta manipuleeritavust ning seega kasvatab valija vabadust otsustada, kas mängu kehtivate reeglitega kaasa minna või taotleda nende muutmist (mis ju ongi poliitilise valiku tegelik iva).

„Savisaar” on aga kõike muud kui rahvahariduse projekt. Kui teater oma plaanidega lavastada Edgar Savisaarest muusikal, lagedale tuli, oldi valdavalt üllatunud idee ebaoriginaalsuse pärast. Eestis enim kõneldud poliitikust teatrilavastuse tegemine tundus põhjendatult klišeena, surnud hobuse rooskamisena ja eks ta sisuliselt seda oligi. „Savisaar” ei paljasta ühtki fakti, loo ühtki uut poliitilist vaatenurka, üllata sisuliselt millegagi. Edgar Savisaar ise on vilunud meediasündmuste lavastaja ja Eesti meedia tema talendi andunud tarbija. Ükski Savisaarega seotud uudis ei räägi enam ammu Savisaarest endast, vaid kahest võistlevast Savisaare estetiseeritud kuvandist: kangelasest ja antikangelasest. „Savisaare” lavastus pole võtnud Edgar Savisaart kuidagi neist kuvanditest vabastada — vastupidi, teda esitatakse veelgi enam kui arhetüüpset, oma võimujanu vangistuses vaevlevat tegelaskuju, kelle kohta ka retseptsioonis on öeldud, et ta võiks olla ükskõik milline kuningas ükskõik millises antiiktragöödias.

Seega tundub muusikal „Savisaar” olevat tühi uudisväärtuseta osutus. Ent just tühja retoorilise osutusena see lavastus poliitiliselt toimibki. „Savisaar” ei räägi Edgar Savisaarest ega Keskerakonnast, vaid poliitilise kommunikatsiooni võimalikkusest oludes, kus narratiiv ja tegelaskond (kangelased-antikangelased ja neile määratud „õiglane” saatus) on juba enne valimisi nii valmis, et valimisvõitlus käib arhetüüpseid maske kandvate tegelaskujude ja irratsionaalset samastumist võimaldavate muinaslugude, mitte sisuliste poliitiliste programmide vahel. Edgar Savisaarest antiiktragöödia sugemetega muusikali tegemine ei ole seega midagi muud, kui Eesti poliitilist maastikku üht pikka aega ikestanud põhinarratiivi esitamine seal, kus on tema õige koht — teatrilaval. Iseasi on, kas selline osutus ka kellelegi reaalselt korda läheb. Ka „Ühtse Eesti” puhul oli põhiline etteheide teatrile, et nad ei toonud tegelikke muutusi, sama saatust ennustasid oraaklid ka „Savisaarele” ja arvatavasti õigesti tegid. Sellisel etteheitel on üks oluline puudus: see rajaneb vildakal eeldusel, et teater või ükskõik milline poliitikat tegev organisatsioon või isik on suuteline oma poliitiliste taotluste täitumist sama piiritletult ette määrama, kui lavastatakse muusikali. Teatril NO99 on olnud julgust oma poliitiliste taotluste vettpidavust testida ja ainuüksi üritamise julgus teeb „Savisaarest” vaieldamatult poliitilise teatri akti, sõltumata sellest, kas valija käitumist reaalselt mõjutada soovitakse või suudetakse.

Sealjuures on sümpaatne, et dramaturg Eero Epner võtab Eesti Päevalehe (13. II 2015) intervjuus teatri poliitiliste taotluste vastuolulisust ausalt tunnistada. Võimu (ka sümboolse võimu) teostamine on märksa suuremal määral vastuoluline ja kontrollimatu protsess, kui seda tunnistada soovitakse ja osatakse. Ainuüksi selle intervjuu pärast võib kogu NO99 „Savisaare” kampaania poliitiliselt õigustatuks ja õnnestunuks lugeda. Sama ei saa ütelda NO99 Savisaare-blogi kannete kohta, mis võinuksid suures osas olemata olla, sest olid toonilt ärplevad ja kohati punnitatud ning pealiskaudsed, seda küll NO99 tavapärase eeldatava nõunikkonna informeerituse ja dramaturgide imetlusväärse kirjutusoskuse taustal. Tundus, et teatril oli ka endal raske varjata erutust suurest meediatähelepanust, mida nende ettevõtmine pälvis.

Kunstiliselt on „Savisaar” sama julgelt ebakorrektne kui Edgar Savisaar poliitikuna, rikutakse ja väänatakse kõikvõimalikke vormireegleid. Seda, et etendusel on kolm „lõppu”, võib võtta vembuka osutusena Savisaare poliitilise karjääri mitmekordsele lõppemisele või selle lõpu lõputule ootusele oponentide seas. Vormi ja sisu ühtsust peetakse taieste puhul sageli vooruseks, ent „Savisaares” minnakse veidi liiga ulakaks. Lavastuse žanriline sulam antiiktragöödiast, muusikalist ja rahvalikust poliitparoodiast on juba ise piisavalt röögatu (silmanähtavalt taotluslik ja poliitilist paatost osatav) maitsetus, säärases mänguvõtmete määramatuses oleks võinud rangemale ja korrapärasemalt rütmistatud kompositsioonile panustada. Vaatajakogemust lagundati korraga liiga mitmest otsast ja etendatava nähtuse vormilise osatamise hinnaks oli lavastuse enda usutavuse õõnestamine.

Soovida jätab ka „Savisaare” koreograafia ja lavaliikumine. Marika Vaariku nimitegelase kehakeel ei ühti mõnelgi korral kuninga staatuse ega suhtlusolukorraga: näitleja laseb mitmel puhul keharaskuse ühele jalale, jättes eneses kõhkleva mulje ka olukorris, kus see kuidagi põhjendatud pole. Vaariku liikumine muusikaliste numbrite ajal on kõnetult ebamäärane tammumine. Ka ülejäänud lavaliikumistelt (sealhulgas muusikaliste etteastete ajal) oleks oodanud veidikenegi leidlikumaid ja mitte ilmtingimata muusikalipäraseid lahendusi, seda eriti antiiktragöödialike stseenide mõjuva staatika vahelduseks. Säravate eranditena paistavad silma võimas „Vilja valsi” stseen, milles noor poolalasti Kadri Simson (Helena Pruuli) tantsib raisatud noorusaastaid taga nutva Vilja Savisaar-Toomasti aaria taustaks, ning Kaja Kallase (Rea Lest) ja Jüri Ratase (Jarmo Reha) romantiline „tantsud tähtedega” stiilis duett. Ülejäänud etteasted jäävad aga just koreograafiliselt suisa hädiseks nii suure lava kohta, seda võimsast ja oskuslikust videoprojektsioonist hoolimata. Esteetiliselt kannab „Savisaart” professionaalne visuaal (lavakujundus, ruumikasutus ning video), millist pole eesti teatris varem kohanud.

Marika Vaariku kuningas Savisaar on minimalistlik, leidlik näitlejatöö, mida ilmestab eelkõige hillitsetud, aga mõjus kõnerežii. Juba lavastust ettevalmistaval aktsioonil „Savisaare kõne rahvale” (22. XII 2014) paistis Vaarik silma empaatiavõimega oma päriselus nii paljude poolt vihatud ja armastatud kangelase vastu. Tipus ollakse üksi ja Vaarik toob tipukiskja üksilduse rusuva tõelisusena vaatajani. Üks mu tuttav võrdles muusikali „Savisaar” jantlikemaid kohti Vanalinnastuudio etendatud Toomas Kalli „Prügikastide” sarjaga ja päris, et mis vahet on Teatri NO99 ja tema eelkäija Vanalinnastuudio „poliitilisel” teatril. Kalli „Prügikastides” esitati võimul olijaid turvaliste, naeruväärsete, ohutute topistena, pehmete ja karvaste kaisuloomadena. Sellega suurenes distants naeruväärsete poliitikute ja vaataja ning ka poliitika enda ja vaataja vahel, poliitikute võõrandumine rahvast võeti nende karikeerimise kaudu omaks ja nii taastootsid „Prügikastid” tugitoolipoliitilist passiivsust. „Savisaare” peategelast aga niisama kaissu ei võta, laval on kõndiv monstrum, poliitkoletis, kes võib olla kohati tragikoomiline, ent kes ometi poeb hinge, keda on võimalik inimlikult mõista. Vaatajal on võimalus kogeda sedasama mentaalset vaatepilti, mis tippu veidi liiga kauaks jäänud võimurile avaneb, vaimset olukorda, milleni kaua võimul olemine võib inimese viia. Just tänu süvenenud siirale huvile võimulabürintidesse eksinud valitseja vaimse olukorra vastu võib öelda, et „Savisaar” on moraalselt kaalukas lavastus ja seega midagi enamat tavapärasest poliitilisest pilast.

Poliitikute üle piiripidamatu ilkumine või nende vaimsel ilmel üleolev eiramine pole ainult levinud ajaviide või mugavushoiak, vaid teatud piirist alates, kus inimest koheldakse moraalselt alaväärsena, teisejärgulisena ainuüksi seetõttu, et ta on poliitik, ka täiesti võimusuheteväliselt, üldinimlikult ebamoraalne. Ka võimukriitika saab olla moraalne, ka võimuhullusesse nakatunud poliitik on ennekõike inimene, üks meie seast, keda tuleks enne hukka mõistmist püüda hetkekski, murdosa sekundikski mõista. Just seda lihtsat tõde tundub kordavat lavastust lõpetav üürike stseen, milles Savisaar ja teda saatnud poliitbroilerite koor eemaldavad vaikides parukad.

Meelis Oidsalu
TMK, märts 2015