NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Savisaar. Blogi


Esmaspäev, 18. mai

NO99 Kunstikool
Nagu kaks tilka vett

Margus Tsahkna. Vao (2015)

 

Jeff Wall. Mimic (1982)

 

Reede, 13. veebruar

See ei ole piip, sest ma ei näe seda

Elame huvitaval ajal. Ma ei mäletagi viimast korda, mil ühel teemal võtsid sõna kultuuri-, kaitse- ja välisminister. Nende sõnad olid nagu tüüpiline Eesti kopirait: same shit, same form. Probleem, mis mul on holokausti-näitusega, ei ole aga tegelikult see, et nad sõna võtavad. Õigupoolest ma näen isegi ohtu, kui kunstnikud suhtuvad tõrjuvalt ministrite arvamuste suhtes kunsti. Miks ei tohiks näiteks Urve Palo midagi arvata Jaan Toomiku uusima installatsiooni kohta? Kas poliitikule on see keelatud? Miks? See vasakpoolne kramp, mis lööb Eesti kultuuritegelase ahtrisse, kui ta näeb näituse avamisel presidenti, kunstniku ateljees ärimeest või tunneb teatri garderoobis kahtlast parempoolset lõhna, ei ole ainult tüütu ja natslik. See on ka ohtlik. Sest kui poliitikud tõrjutakse kaikaga eemale Eesti kultuuriväljalt, mille piire on aastakümnete jooksul hoolikalt märgistatud, siis tõrjutakse eemale ka ühiskond. Tulemus on hästi näha Hollandis, kus kunsti üle arvamine ja otsustamine jäeti aastakümneid tagasi puhtalt kunstnike asjaks - ning seda lihtsam oli mõned aastad tagasi teha kärpeid. Ükski poliitik polnud ju enam kunstiga seotud. Nad olid ammu minema aetud. Neid ei tahetud näha, nende arvamusest oli poogen ja näituste avamistel pugisid viinamarju ainult tšellistid ja akvarellistid. Kui nüüd viinamarjad ära võeti, oli kisa palju. Aga kes tegi? Ise tegi.

Ei, probleem holokausti näitusega ei ole see, et poliitikud midagi arvavad ja end kunstiväljaga seovad. Probleem pole isegi see, et nad seda vahetult enne valimisi teevad - tuleb lihtsalt üle elada. Esimene probleem on see, et poliitikud ei anna endale aru: nad kõnelevad alati võimupositsioonilt, nende sõnades on sees potentsiaalne repressiivsus. Ja mitte ainult potentsiaalne. Kui poliitik hakkab rääkima kunstist, siis on tema päästikuks harva soov kõneleda isiklikust meeleliigutusest noorkunstniku performance'i ees. See, mis paneb Eesti poliitiku kunstist kõnelema, on reeglina soov rakendada oma võimupositsiooni, teostada sõnades peituv potentsiaal. Kui Lennart Meri vihastas Raul Meele "Eesti apokriivade" peale, ei olnud see ainult kahe sõbra tülliminek - Meri "negative nein" pani stopi mh ka Soome Panga soovile osta kümme Meele maali. Või meenub teile viimasest paarikümnest aastast mingi juhtum, kus mõni poliitik kasutaks nüüdisaegsest kunstist kõnelemisel mingit muud modaalsust kui ironiseeriv, tauniv või kottiv?

Kuid peamine probleem poliitikute ja kunsti vahelises olukorras on hoopis praktiline: poliitik ei tea, millest ta räägib, sest ta ei käinud kohal. Ta pole näinud teost ega näitustervikut, mis loob konteksti teose mõistmiseks või mittemõistmiseks (tõsi, kontekstitundlikkus pole mahlakust armastavas Eesti poliitikas olnud kunagi defineeriv joon). Mikser ei pannud oma tankile vilkurit peale ega kihutanud Tartusse värgiga tutvuma. Pentus-Rosimannus ei lasknud käivitada küüni peidetud viimast autorollot, vaid nõjatus oma kabinetis veidi tagasi, avas läpparist Delfi, kus oli pealkiri "Tartu holokaustinäitus solvas juute" ja langetas otsuse. Minu teada ei vaevunud isegi valdkonna brigadir Tiidus minema Tartusse, sest rongis võib ju kohata Toobalit. Ja Toobal on vaid sammuke eemal Temast.

Otsustamine kunstiteoste üle, mida pole nähtud, on Eestis tavaline bisnis. "Savisaare" kohta küsis juba kolm nädalat enne esietendust bülletään "Pealinn" Linnar Priimäe käest, et kuidas siis lavastus ka oli? Priimägi ise analüüsis nädal enne esikat Marika Vaariku rollisooritust (hinnang oli hävitav), kaks päeva enne esietendust kirjutati nädalalehes, et tegemist on pulliga, ning juba novembris teadsid kõik, et lavastus on Keskerakonna vastu. Või poolt. Asi pole muidugi meis ega isegi holokausti näituses. Asi on laiem: igasuguste otsuste langetamine ei põhine enam mitte kogemusel, vaid meediast saadud infole. Mitte praktiline, vahetu kokkupuude, vaid kuulujutt, kõlakas, pealkiri või siis ebamäärane arusaam "avalikkusest", mis baseerub Delfi dramaturgial ning netikommentaaride kirel. Mikser ei taha seista video ees, selle ära vaadata ja siis öelda, millega tegu, vaid ta tahab to get done with it nii kiiresti kui võimalik. Kiirus loeb. Pealkiri loeb. Meedia loeb.

Selline ongi Eesti poliitika üha enam. Siia on siginenud tüübid, kellel polegi kogemusi. Nad on eluaegsed poliitikud. Alles 26, aga juba eluaegne! Nende näos pole arme, vaid hennaga tehtud partei logo. Nad polegi midagi kogenud. Nende jaoks on "kogemus" ebaoluline kvaliteet. Milleks kogeda, kui saab teisiti? Milleks midagi läbi teha, läbi elada, kui võib libistada end nagu rubla mööda jää pealispinda ja ellu jääda? Ei. "Kogemus" pole Eesti poliitretoorikas enam ammu moesõna. Regulatsioonid, seadused, arvamused, koordineerimised - need kõik seisavad eluvõõral pinnal, mida ei suuda kanda ka vaprate ametnike õblukesed õlad, mis tõesti on elu kogenud. Eesti poliitikud ei kaevu elu salakäikudesse, neid ei huvita, mis päriselt toimub, minema on löödud põlvkond, kes seisis kõrvuti inimestega tänaval, autoremonditöökojas või kontoris. Need on kliinilised mehed, Rõivas-Reinsalu-Vaher ja kõik need teised, kes langetavad otsuseid elu kohta ilma seda elu kogemata. Neil on vaid kujutlused. Stambid. Stereotüübid. Fantaasiad. Aga võite neli korda arvata, kas Ken-Marti Vaheri fantaasiabukett on tõesti rikkalikum kui keskmise Pärnu mehe mure?
Holokausti näitus on vaid sümptom sellest haigusest. Aga Mikser isegi ei aevasta. Miks ta peakski? Ta pole oma kabinetist juba neli kuud välja astunud. Ainult ühe korra võttis ta oma pea ning saatis selle reklaamibüroosse, kus sellega veidi vaimutseti ning saadeti siis linna peale värki ajama. On raske leida jõulisemat visuaali Eesti poliitikale - pildid, millel on päriseluga, päriskogemustega sama palju pistmist kui Pentus-Rosimannusel Lasnamäega, kus ta bravuurikalt 20. korda kandideerib.

Seda lugu kirjutades helistas üks näitleja. Ta ütles. "Ma nägin seda holokausti-videot Pariisis. See on hea video. Seda näidati avalikult. Ja mitte keegi ei protesteerinud." Tähendab - Pariisis, millel on holokaustiga sada korda rohkem kogemusi, mis on tuhat korda tundlikum, ei põhjusta see teos mingit skandaali. Kuid Eestis suudavad keskmiselt tunnise intervalliga lennutada näitusega koos end orbiidile kolm valitsuskabineti liiget. Kust tuleb see vahe?
Vahe tuleb sellest, et Pariisis käisid inimesed seda teost vaatamas. Enne otsustamist ei läinud nad Delfisse. Nad läksid galeriisse. Jah, Mikser, see on rahvas, kes tõuseb ka barrikaadidele päriselt, mitte oma nuhvlis. Sellest, kui te olete kohal Eiki Nestori portree avamisel esindussaalis, ei piisa. Lihtsalt ei piisa.

 

Reede, 6. reede

Keda valida?

Ma olen läbi lugenud kõigi erakondade programmid. Ma lugesin läbi isegi Mart Helme mõtted venelaste ja Jüri Adamsi arvamuse homode kohta. Ma sundisin end, see polnud seda väärt, aga ma tegin seda. Siis ma käisin valimiskompassi täitmas. Ma olen määratlenud end viie netist leitud mõõdiku abil ideoloogilistel skaaladel. Ma olen konsulteerinud Vassili ja Solvakuga. Ma olen läbi lugenud, välja lõiganud ja uuesti läbi lugenud kõigi päevalehtede arvamusküljed. Olulisemad mõtted on markeriga märgitud ja ma tean, et kui edasi minna samas tempos, jätkub sellest markerist veel tuhandeks aastaks. Ma olen jälginud kuulsuste valimiseelistusi ja terve eelmise nädala töötasin läbi kõigi eelmiste Riigikogu valimiste statistikat. Ma olen teadlik valija. Ja ikkagi ei tea ma, keda valida. Sest mul on tunne, et me valime valet asja. Me ei peaks valima poliitikuid. Me peaksime valima suurettevõtete nõukogusid. Me peaksime saama hinnata erinevate korporatsioonide tulevikustrateegiaid, nende plaane seoses Eesti ja maailmaga, nende mõtteid investeerimiskliima osas. Me peaksime kord nelja aasta tagant läbi lugema Eesti TOP 100 ettevõtete aastaaruanded ning nende SWOT analüüsi, et oskaksime hinnata, millistel suundadel tahame lasta jätkuda ja millistel mitte. Meil peaksid olema selle uue Sandor Liive, Swedpanga kõigi juhatuse liikmete ja Tarmo Noobi telefoninumbrid. Aga see oleks ka piir - ma ei taha neid näha koduajakirjas, kassaleti taga või oma lapse kooliaulas. Neil poleks selleks aega. Nad teevad päriselt ka tööd. Neist päriselt ka sõltub midagi. Ja kui mitte neist, siis on nad vähemalt paari telefonikõne kaugusel neist, kellest tõesti sõltub midagi. Swedpank võib küsida Erkki Raasukeselt telefoninumbri ja tõmmata vajadusel Rootsisse traati, et teada saada, mis juhtub nii umbes 900 000 meie riigi kodanikuga järgmiste aastate jooksul. Kes teab, kui nad õpivad ära, kuidas hääldada seda tähte, kus "a" peal on rõngas, võivad nad isegi sõna sekka öelda.
Jah. Ma arvan, et maailm oleks parem paik, kui me kõik ei peaks tegelema hampelmannidega, kelle käes on vaid deklaratiivne jõud, vaid saaksime minna otse pumba juurde ja vaadata, kes tegelikult mängu juhivad. Jätaks vahele poliitikute kasti ja jätaks vahele lobistid, kelle mõjul poliitikud tegutsevad, ja läheks nende juurde, kelle otsustest sõltuvad päriselus pärisasjad.
Ma teeksin seda hea meelega. Mu ainus hirm on, et kui ma ükskord jõuangi uue Sandor Liiveni, istub tema kabinetis juba ees järjekordne kallepalling, kes mind nähes tõuseb, oma pintsaku ülemise nööbi kinni paneb ja minust möödudes irooniliselt muigab.

 

Neljapäev, 5. veebruar

Kender on sots

Mul oli unistus: ühel öösel sõidan ma Tartusse ning lasen õhku kollase irvitava reklaamlõusta, mis hõljub Lõunakeskuse ees. Mul on varuks mitu plaani. Näiteks raketipüstoliga. Või ilutulestikurakettidega. Või ammuga, millest lendab välja punaselt hõõguv raudnool. Ma õmblen oma jahipistrikule väikese seljakoti, kuhu paneks tillukese Molotovi kokteili. Ma kärsatan seda tarbimisühiskonna lõkerdavat mordat laseriga otse Füüsikainstituudi aknast.

See oleks vägivald hegemoonia sümbolite kallal, mida tabab adbustingu terasest rusikas. Sellest kirjutaks kõik Eesti meedia, kohal oleks Aktuaalne kaamera ja Ragnar Kondi asendav droon. Nädalavahetusel räägiksid sellest kõik kolm jutusaadet ning hiljem meenutaksid inimesed, kus nad sel päeval olid, kui smaili plahvatas, nii et sädemeid ja plastmass-paska lendas sadade meetrite kaugusele.

Mul oli unistus, et pärast seda kustutan ma oma Facebooki konto ja valin lõpuks sotsid. Seejärel istun maha ja loen midagi Tammsaarelt. Mul oli see unistus. Kuni ühel päeval nägin Indrek Saare moodi meest Tammsaare kuju jalamil õhupalle jagamas. Mingi Mikseri moodi mees luges valjuhääldist Tõe ja õiguse moodi raamatust mingeid lauseid. Dafuq. Mis moos siin valesse sahtlisse on läinud, mõtlesin.

Läksin Saare moodi mehe juurde uurima, et kas tegemist on mingi palgatud näitlejaga, aga oli hoopis Saar ise. “Tammsaare oli sots, dude,” ütles Saar. "Ja järgmiseks loeme Kenderit niikaua ette, kuni temast saab ka sots. Ja muide, see Lõunakeskuse reklaami bustimise tekst, mis sa mulle ükskord saatsid, see on ka päris hea,” leidis Saar järsku. “Me lasime selle natuke lahedamalt ära kujundada ka, järgmine nädal laseme feissaris vairaliks.” Ma pistsin jooksu, kuid enne nägin veel, kuidas Saar tegi kahe käe näppudega südame märgi minu suunas. “Sa oled sots,” hüüdis ta mulle järgi.

Ma ei tea, kes on siga ja kes sadul, kui Marju Lauristin istub markeetingu eesmärkidel mootorratta selga, kuid olen hakanud taga igatsema neid süütuid sotse, kes ei osanud ega püüdnudki turundust teha. Neid sotse, kelle puhul ainsa erakonnana oli tegelikult ka usutav, et Riigikogu istungilt puudusid nad sellepärast, et ajasid päeva sassi, mitte sellepärast, et lobistid on nendega midagi kokku leppinud. Ma ei ütle, et see nii oli, ma ütlen, et see õigustus oli nende puhul lihtsalt usutav.

Sotsid olid enne nagu Saab Automobile AB enne seda kui General Motors nad ära ostis. Mõned, kes sõitsid, neil oli tunne hea. Ülejäänud ei saanud aru. Siis osteti Saab ära, juppide tootmine optimeeriti. Saab oli ühtlasi korraga Opel ja kõik teised automargid. Täna on Saab pankrotis. Sellised asjad nagu sotsid ei olegi mõeldud säilima valglinnastunud laenuühiskonna tuulte käes, vaid ainult kasvuhoones. Uus markeetingu abil optimeeritud sots on aga maitsetu nagu Hiina pirnõun või Hollandi kirsstomat. Ta näib nagu õige asi, kuid tegelikult puudub tal maitse. Ta on kaugelt omamees ja semu, tegelikult lihtsalt markeetinguüraski poolt tühjaks näritud kest. Korraga muutub tähendusrikkaks, et sots riimub sõnaga lits.

Ainus maitse ja värviga tüüp sotsides on Ossinovski. Kuid erinevalt Tammsaarest, Kenderist, minu koerast ja Lõunakeskuse lõustast ei ole ta sots vaid üks väheseid tõsiseltvõetavaid alternatiive sotsidele.


Teispäev, 3. veebruar

Kes ta on?

Lavastus "Savisaar" ei sündinud niisama. Me käisime ja kohtusime rohkem kui kümne inimesega, kes on kõik olnud Savisaarega viimase 25 aasta jooksul lähedalt või väga lähedalt seotud. Enne kohtumisi paluti meil kinni panna diktofonid ning seda ausamad ja otsekohesemad olid vestlused. Siin on mõned märkmed ühest kõnelusest (avaldatud kõneleja loal).

Kümme aastat tagasi oleksin ma öelnud, et Savisaar on nagu Karlsson: saabub kohale, sööb kõik ära ja süüdistab selles kõiki teisi. Kuid täna meenutab ta pigem tigedat kääbikut. Muutuse on toonud aeg. Ja tervis. Ja sisemised deemonid. Need deemonid sosistavad talle kogu aeg, iga päev: "Keegi tahab su võimu ära võtta".

Tal pole mitte kedagi, kes oleks püha. Üha rohkem kasutab ta inimesi materjalina: kui materjal on end ammendanud, viskab üle parda. Ise väidab Savisaar: "Ma ei anna omasid ära." Aga see ei ole nii.

1995. aastal oli ta veel võimeline tundma süütunnet. Enam mitte. Tänasel päeval on ta nagu hull mammut, kes käitub täiesti kummaliselt, arusaamatult. Seda tähendabki ilmselt aja kulg. Ja tervis - tema süda on nõrk, tal on teise astme diabeet. Mõnda aega kasutas ta seda ka ära. Ta on ju tohutu manipulaator. Kui juhatuses ei oldud temaga nõus, haaras ta südamest: "Ma kohe suren!" ja tormas oma kabinetti. Savisaar oskab väga osavalt manipuleerida ja esile kutsuda kaastunnet.

Millest tuleneb tema fluidum? Sellest, et ta võtab kohe domineeriva positsiooni. Temaga koos olles tunnevad inimesed ennast üldiselt ebamugavalt, mitte vabalt. Tal on tujusid nagu vihmahooge, ja sa ei tea, millal see muutub. Praegu ta enam tujusid tagasi ei hoia ka. Temas on oluliselt palju rohkem viha ja kibestumist kui varem.

Tal ei ole enam ühtegi lähedast inimest. Kõik inimesed on ainult võimu teostamiseks. See ongi üksindus. Ei ole ühtegi intellektuaalselt võrdset partnerit. Talle tegelikult meeldiks, kui keegi midagi vastu ütleks, aga ei ütle keegi. Kadri Simson võiks ju olla ainuke säärane inimene, aga Savisaare põhisuhtlus on linnas, mitte Riigikogus.

Savisaarega kohtumine on inimese jaoks erakordne sündmus. Savisaar püüab seda ise ka saavutada ja ka mõtleb nii. Kui Savisaar läheb üritusele, küsib ta enne, kas kõnet saab pidada – ja kui ei saa, ei lähe. Ta peab olema igal pool eriline.

Savisaar kui rahvamees? Mitte sinnapoolegi. Ta on pigem introvert, hoiab rahvast võimalikult eemale. Need on kõik etendused, mis rahva ees. Ta suhtleb üleüldse järjest vähem.

Teravused omade poolt on Savisaare kõige haavatavam koht. Seetõttu mõjus ka Ratas talle valuliselt. Ratas kutsuti Hundisilmale, Savisaar keelas enda vastu kandideerimise, aga Ratas kandideeris ikka. Nüüd muidugi on olukord muutunud, Ratas hüppaks aknast alla, kui Savisaar käsib. Ratase karjäär Keskerakonnas on lõppenud. Ta ei saa enam kunagi Keskerakonna poliitikas tegijaks. Kogu juhatus koosnebki just nimelt neist, kes pole enam tegijad.

On väga suure lugemusega. Omal ajal ka väga hea mäluga. Hingetarkust on puudu, aga faktitarkust kohati fenomenaalselt. Palju lugenud, armastab palju reisida ja käia huvitavates kohtades. Kohtunud ka huvitavate inimestega.

Poliitikas on Savisaar üks järjekindlamaid oma plaani elluviijaid. Teised tõmblevad, temal on plaan. See on talle toonud ka edu. Kiire reaktsioon, hea mõistus, aga ta ei armasta inimest.

Kui on suur kriis, siis ta kaob ära. Kriis paralüseerib ta paariks päevaks, istub metsas, mõtleb järele, nutab, lubab nööri kaela panna, aga kui tagasi tuleb, tuleb tugevamana. Psüühiliselt ta väga tugev ei ole. Ta ei ole kindlasti Raudmees. Võib ka nutta, kui on omadega augus.

Ta saab objektiivselt aru, et ta ei tee kõige paremat asja.

See riik on Edgari jaoks liiga väike. Tema enda jaoks juba liiga vähe ruumi, ja lisaks on siin ees veel ka teised. Savisaar igatseb suurt mastaapi. Ta on ju loominguline natuur, vajab innustust, suurriik ja laiad tänavad on tema paleus, aga Tallinna tänavad on kitsad. Ja kui keegi vastu ei vaidle, siis arvabki, et on ilmeksimatu.

Kogu aeg meenutab 80ndate tähtsündmuseid. Kodukaitse kokkutulekutel käib. Lakkamatult meenutab seda aega: ta oli toona terve, noor, tal oli uus armastus, uus elu, tõusis komeedina sinna, kuhu tahtis tõusta (rahva juht) ja rahvas armastas teda. Savisaar tunneb end ka rahva poolt reedetuna. Ta on tüüpiline revolutsiooniaja poliitik. Vrdl Trotski jt.

Raha ei ole tema jaoks motiiv. Motiiviks on võim ehk otsustada inimeste saatuse üle.  Võimalus otsustada.  Ja see, et temast ollakse sõltuvuses.

Ta arvab, et tema võimuses on inimeste saatust muuta. Ta usub, et saatus on olemas, ja tema suudab seda muuta. Paanikasse ajab teda arusaamine, et ta ei saa kõiki asju muuta.

Ta ei lähe kunagi ära. Ma ei kujuta ette, mis see oleks, mis sunniks Savisaart võimust loobuma.

Ta ei taha seda ajastut, kus ta elab. Ta tahaks igavest elu.

Esimese kutsika võttis Savisaar siis, kui läks pärast lindiskandaali pakku. Koera nimi oli Trevis. Ta oli agressiivne, tige, macho – ja seetõttu Edgari lemmik, sest koer oli nagu tema ise. Ühel päeval leidis Savisaar Trevise laiba Hundisilmalt trepi juurest. Trevisele korraldati täismatused. Ja Savisaar nuttis.

Ta oli innukas teatriskäija. Käib seal nagu professionaal. Teater huvitab teda väga, rohkem kui tavainimest.

Väga palju on rääkinud Churchillist. Ja teda huvitas ka Reagan: tugev isiksus, ja samuti ju näitleja. Võtted, kuidas Reagan võimu teostas – need olid huvitavad. On rääkinud ka Thacherist. Samas naistesse ei ole kunagi suhtunud kui võrdväärsetesse. Putinist ei pidanud midagi. Vähemalt toona.

Hindab väga kõrgelt meie kunstnikke. Enn Põldroosi. Ja teatritegijaid, Eesti teatrit üldse. Näiteks Nüganeni.

Ta tekitab minus seniajani sooje tundeid. Olime head sõbrad ja väga lähedased inimesed. Sain olla temaga vaba, niivõrd kui temaga saab üldse vaba olla. Praegu tunnen talle kaasa. Mul on temast kahju. Hirmu pole ma kunagi tundnud. Ja ma ei soovi talle ka halba. Ta on jube üksik inimene.
Ta on kaotanud palju rohkem kui võitnud. Aga tema arvab ilmselt teistmoodi. Ja selle poolest me erinemegi.
Soovin, et ta saaks minna rahulikult Hundisilmale ja tegeleda asjadega, mis talle meeldivad. Tal on tohutu arhiiv, mis vajab korrastamist. Ta peaks saama pikema elu, aga praegune elu on lühike. Sisemised deemonid peaksid välja minema.

Kindlasti tulevad mõned inimesed ta ellu tagasi, kui ta abi vajab. Aga ta ise ei usu seda. Mina lähen ka appi. Ja ta võtab selle vastu. Ma ei kahtlegi selles.

 

Esmaspäev, 2. veebruar

Õhk kõnnib tänaval

Mäletan lapsepõlvest, kuidas sigaretisuits imbus õhtuti minu tädi hrustsovka väikesest köögist elutuppa. Daamid puhusid peeneid suitsujugasid üle vastasistujate peade, endil peopesad ülespoole pööratud nagu mõnel vene ikoonil kujutatud Jumalaemal, kuid sõrmede vahel sigaret Leek, Ekstra või Tallinn. Vanemate meeste vuntside vahelt pressis rääkimise taktis välja aeglane suitsu-udu nagu tare rookatuse all värskelt alanud tulekahju.

Sigaretisuits on intiimne – ta tuleb meie kopsudest, otse südame kõrvalt. Ta on paheline, ta on kahjulik. Samal ajal on see pilveke tõrva, CO2-te ja nikotiini sügavalt kommunaalne, sest ta märgistab möödapääsmatut asjaolu, et me hingame kõik sama õhku.

Kui sa kõnnid tänaval ja sinu ees rögiseb sigaretti tõmbav kodutu, siis võib olla tahad tema poolt välja lastud suitsupilvekesest läbi minnes vähemalt hinge kinni hoida, sest mine tea, mis haigusi temast lendu on tõusnud. Kuid sa peatad hingamise sellepärast, et suits muutis tema lagunevast kehast väljuva õhu nähtavaks, mitte sellepärast, et see tegelikult aitaks kõrvale põigelda tänavat täitvatest hingepahvakutest. Ilma nähtava suitsuta sa lihtsalt ei mõtle neist.

Tänavad on täis meie ühist õhku. Elemendid kannavad meie ühiseid jälgi. On võimalik, et mõni molekul sinu kraanivees võib olla kunagi läbi käinud Jaan Tõnissoni põiest. Valitsuse istungil on Rõivas ja Mikser hapnikuvennad. Riigikogu saadikud vahetavad molekule vasakult paremale ja tagasi. Õhus on ka palju enamat: kohvi, kartulisalatit, parma sinki, Brõnzat, värsket viina ja Old Spice'i. Juku-Kalle pingi juurest kostab röhatus ning saali täidab Moldaavia taimenapsu sees kupatatud kassi kibe aroom. 

Muide, täiesti kindel on see, et sa oled oma kehast läbi lasknud samu hapnikumolekule, mida on hinganud Tema: Edgar Savisaar. Miks me häbeneme osadust just Savisaarega? Miks tema on nagu see kodutu, kellest ma juba rääkisin? Ahjaa, see on see nähtav korruptsioonihõng, mis tõuseb lendu iga pahvakaga. See on liiga nähtav. See on just see suits ise, mida me kardame. Savisaar teeb meist kõigist passiivsed suitsetajad. Passiivsed korruptandid. Korruptsioon ei käi aga kokku EU normidega. Sinu perearst ei kiida seda heaks.

Aga võib olla olen ma praegu läinud selle tubakavõrdlusega pisut liiale. Mida su perearst kindlasti sulle soovitab, on vahel korra puuksu lasta, kui vajadus peale tuleb. Et kõht valutama ei hakkaks. Lihtsalt, et viisakas inimene teeb seda vaikselt ja selleks ettenähtud kohas.

 

Pühapäev, 1. veebruar

See linn ei ole minu
Vol 2

Griša lendas üle katuste. Mahe soe tuuleõhk pani tema kollase halva lõikega tuulejope lapendama. Ta vaatas allapoole. Seal see oligi - tema linnaosa. Seal nad elasid. "Minu inimesed," mõtles Griša. "Kuigi on igal ühel oma asjad ajada, on nad kõik selles osa, moodustades rahva - nad on minu inimesed." Aeglaselt möödusid tema all tõrvapapiga üle löödud katused ja nende peal antennid, kõik pööratud ida poole. Majade vahele olid pressitud kitsad parklad, kus seisid rahulikult 90ndate BMWd ja 00ndate Fordid. Siin-seal oli paista üle välja jooksvaid narkomaane, kes hüppasid uut doosi otsides üle laste mänguväljaku, kus kilkavad lapsed kiikusid ja ehitasid õhust losse, mis kohe purunesid. Rimi taarapunkti ukse taga paistis silma järjekord - oli pühapäev ja nädalavahetuse varud vahetati sularaha vastu. Keegi vandus: ta oli kogemata vajutanud valele nupule ning annetanud 0.40 mingite pärdikute teatrisseviimiseks. Vastu kõrgeid majaseinu kaikusid rõõmsad hüüded, mõnel rohulapil oli näha grillijaid, Toompealt kostus fanfaaride helisid ning kaugelt Aegna tagant hakkas kumama uue narratiivi hägus kontuur.

Asi ei ole Savisaares. Asi ei ole selles, et ta on värdjas, kes teeb inetuid asju. Asi on selles, et ta on ainuke, kes on nii võimuhull, et viitsib üldse mõelda, mis võiks Lasnamäele korda minna. Mis võiks neile inimestele tegelikult korda minna. Ta ehitab jäähalli. Ta paneb liikuma tasuta ühistranspordi. Ta ehitab kiriku. Pärast eelmise Griša-postituse tegemist saatis meile üks lasnamäelane kirja. Ta ütles:  "Savisaar räägib asjast. Või ehitab ise asja või avab asja. Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kirik on ses mõttes kõige megam asi üldse. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas inimesed sinna kirikusse voorivad. Hordide ja hordide kaupa üle lagedate tühermaade. See on tõsiselt popp asutus." Ja ongi. Mitte Savisaare pärast. Inimesed ei käi kirikus Savisaart kummardamas - Lasnamäel elab palju religioosseid inimesi ning kirik tähendab nende jaoks palju. Aga seetõttu tähendab nende jaoks palju ka mees, kes kiriku ehitas. Praegu jagatakse Lasnamäel lendlehti, kus lubatakse, et riik hakkab toetama kortermajade remonditöid 50% ulatuses. "Väga nutikas lubadus, Lasnamäel on see väga päevakohane teema, kogu aeg soojustatakse või remonditakse," kirjutas meile üks teine Lasnamäe korrespondent. Eelmiste kohalike omavalitsuse valimiste ajal rippusid viaduktidel rohelised lubadused leida inimestele tööd ja anda haridust. Need on lihtsad lubadused. Paljud neist ei pea paikagi. "Muidugi me saame aru, et Savisaar valetab," ütles kunagi üks noor kõrgharidusega venelanna tõupuhtas sutropimärgiga eesti keeles. "Aga ta valetab vähemalt meile. Ta on ainuke, kes meiega üldse räägib."

Oot-oot, võib öelda usin poliitikahuviline. Kuidas siis nii? Ka teised räägivad lasnamäelastega! Tõsi. Eelmistel KOV valimistel riputas Juku-Kalle Raid Lasnamäe täis loosungeid, kus soovitas Edgaril puhkama minna. See oli tema lubadus. Mitte teha midagi päriselt ära, vaid lihtsalt laiata. Narr otsustas hakata vastu tsaarile - milline huumor. Isegi siia, kesklinna mugavatele tasuta parkimiskohtadele paistab ära, et Juku-Kalle ei uskunud hetkekski, et ta võiks Lasnamäel mingit edu saavutada. Teda isegi ei kottinud see. Rahulikult riputas ta üles loosungid "Edgari ühistransport on tasuta!". Mida see pidi tähendama? Iroonia? Mille aadressil? Tasuta ühistransport tähendab neile inimestele päriselt palju. Tähendab väga paljudele väga palju ja see ei ole halb idee. Isegi Jürgen "Hoidsin möödunud nädalal taas viis kilo kokku, nüüd saab proua juba ühe käega ümber piha võtta" Ligi ütles, et see pole laristamine, vaid jumalast normaalne mõte. Jah, muidugi oli Savisaarel oma agenda, aga millisel poliitikul ei oleks? Kas Juku-Kallel ei olnud oma agendat? Jah, temal tõesti ei olnud. Ühelgi poliitikul, kes kandideerib Lasnamäel, pole mingit agendat. Sest neid see linnaosa ei huvita. "See linnaosa ei ole minu," ütlevad nad mõttes.

Sest kuidas muidu selgitada Valdo Randpere lubadust istutada Lasnamäele 100 000 kuuske. Come again? 100 000 kuuske?! Kas see on tõesti parim, mille peale reformierakondlased oma nutitelefone näppides ja lasnamäelaste eluvajadusi guugeldades tulid: neil on puudu kuused? KUUSED? Savisaar ehitab kiriku - Randpere annab kuuse. Savisaar ehitab jäähalli ja paneb trammid tasuta liikuma - Randpere annab kuuse. Savisaar lubab kinni plekkida sinu maja remondi - Randpere istutab selle maja ette näruse kuusekoonla, mille najal su koer võib kusel käia. Keskerakond mõtleb sinu hariduse peale - Randpere pareerib ideega glamuursest kuusehekist. Keskerakond räägib tööst - Randperel on alles viis kuuske mullas ja 99 995 veel minna. "Huvitav, mitu korda on Randpere sattunud suvel Lasnamäele? Ja kas ta on märganud ülemajakõrguseid pärnasid ja seda, kui rohelised on mitmed Lasnamäe asumid," kirjutas meile raevunud lasnamäelane.

Asi ei ole ainult Lasnamäes. Asi on selles, kuidas parteikontorites mõeldakse. Seal mõeldakse nii: "Lasnamäe venkudega pole mõtet tegeleda. Nad on niikuinii Keskerakonna omad." Ja siis nendega ei tegeletagi. Pakutakse välja mõned deklaratiivsed süljelärakad või räägitakse integratsioonist (olge nagu meie) ja ongi kõik. See, mis tegelikult venelastele võiks korda minna, ei ole parteikontorite rida. Sest nemad ei vaata inimesi. Nemad vaatavad valijaid. Nende jaoks ei ole olemas "minu inimesi". Nende jaoks on olemas "minu valijad". Nad räägivad oma valijagruppidest, valijaeelistustest, valijakäitumisest. Ja nad ei räägi inimrühmadest, inimeste eelistustest või sellest, kuivõrd erinevad inimesed siin riigis elavad. Ühisel meelel kogunevad ühel lörtsisel esmaspäeval Lasnamäe veerele Mikser, Rõivas ja see kolmas ning istutavad paesele pinnasele kuuseheki, mis tõmbab piiri meie ja nende vahele. Moonika aknast piilub neid Savisaar ja itsitab. "Hiljaks jäite," mõtleb Savisaar. "Mina istutasin sellise heki juba ammu, lihtsalt teistpidi."

Griša tegi täishaagi ja lendas tagasi Lasnamäe poole. Vaikne suveõhtu hakkas lõppema, soe õhk puges tema tuulejakki, kaugel all läksid lapsed magama ja narkomaanid tegid päeva viimase kaifi. Ja Grišale tuli meelde, et kui ta kunagi rääkis sellest, et äkki võiks siin linnas olla ka mõni koht, mis talle tõesti midagi tähendaks, mis oleks midagi olulist, kus ta saaks mõelda oma identiteedi ja ajaloo peale, siis vastati talle: "Narva maantee alguses, pärast Foorumit on järjest tekkinud venelaste kohti, üks kokteilibaar on seal juba ammu, seal kõrval suures osas vene klientuuriga Zebra ning lõpuks on Novelli asemele tulnud mingi slaavilik söögikoht, kus õhtuti kõvasti vene muusika järgi tantsu lüüakse. Mu meelest lihtsalt see rõhutud ja alandatud vaeste venelaste kuvand, mis viimasel ajal silma hakkab, ei pruugi väga tõele vastata, need vene kohad on ka korralikult rahvast täis."
Tema oli tahtnud Colosseumit.
Aga talle pakuti kebabiputkat.

 

Reede, 30. jaanuar

Leia üks erinevus

Edgar Savisaar mais 2010:
Ühtne Eesti näitas valitsevale parempopulismile koha kätte. Tegemist oli julge kodanikupositsiooniga – paremerakondi kritiseeriti etendusel, milleks saadi raha riigieelarvest.

Edgar Savisaar jaanuaris 2015:
Minu jaoks oli võtmeküsimus, kui kultuuriminister Urve Tiidus teatas, et maksab riigi rahadega kinni NO99 muusikali "Savisaar" tegemise. Kui see pole korruptsioon, mis see veel on?

 

Neljapäeva õhtu, 29. jaanuar

Kuna Keskerakonnaga seotud organid nagu Tallinna TV, Pealinn ja Toomas Lepp nägid loosungis "Vali Savisaar!" loosungit "Ära vali Savisaart!", siis pidime asendama oma reklaamid uue sõnumiga. Alates eilsest üle linna Teater NO99 terviseedenduskampaania. Reklaam on jätkuvalt kinni makstud riigi poolt.

 

Neljapäev, 29. jaanuar

Kunstikool: poliitfotode eri.
Vol 1.

Pilt. Valijat huvitab pilt, aga mitte tekst. Pilt on see, mille järgi teeb valija oma otsuse. Emotsionaalne kaader määrab sada korda rohkem kui A4 mingit Mikseri joga töökaitsest. Enamgi veel: kaader ei pea isegi olema eriti seksikas (eks proovige teha Siim-Valmar Kiislerist seksikat pilti), piisab ka passipildist. Isegi see on parem kui arvamusartikkel, kus lisaks tähtedele on ka veel need kuradi kirjavahemärgid. Ka erakonnad teavad seda. Nad teavad, et pildid on need, mille järgi me mäletame ajalugu, inimesi, sündmuseid ja isegi Helir-Valdor Seederit. Ja mitte ainult ei mäleta. Erakonnad teavad, et nende poliitilises tulevikus on fotodel võtmeline roll.

Valimisplakatid on üle kogu maailma sarnased. On mingi suvaline taust. Ja siis on nägu. Näo juures on vahel ka mingi osa kehast ning Juhan Partsile on kleebitud 85. aasta "Burdast" väljalõigatud idaeuroopa naeratus. Näod jagunevad tõsisteks, otsusekindlateks ning Eesti eripäradena muhedateks. Eesti poliitiku foto signaliseerib tema vaatajale muhedust: isegi Pomerants suudab suunurka tekitada midagi elu sarnast. See on inimlik touch, human behaviour, oma jope mängimine - muheduse vikerkaarde mahub palju pooltoone. Erakonnad teavad, et pehmed väärtused on sel kevadhooajal moes ning seetõttu on varasemad kondoomi-, luua- ja natsikampaaniad asendunud kohvikute asutamise, apelsinipiltide ja muhelevate näoilmetega. Aga midagi teevad need näod veel. Nad valetavad.

Nägu on hinge peegel - nii öeldakse. Ja paljastades oma näo valijatele, täidavad poliitikud nõuet, mis on kootud demokraatia struktuuri - nad on avalikud, mis siis, et Keit Pentus on kaotanud tänu tuntud valimisprogrammile Photoshop kümme aastat ja Paet kakskümmend kilo puhtalt põskedest. See kihk avalikustamise järele on muutunud viimasel ajal demonstratiivseks. Valijatele topitakse pihku mitte ainult oma näopilte, vaid ka meiliaadresse, mobiilinumbreid ja Facebooki sõbrakutseid. Ajakirjades ei ilmu enam mitte lihtsalt lood sarjast "Heimar Lengile meeldivad mahukad naised", vaid pihtimused. Poliitikud kõnelevad avalikult oma lastest ja vanematest, surmast ja hirmudest, abielust ja seksist pärast inimkonda. Nad löövad kõik letti, rebivad hinge üleni paljaks, muudavad kõik isikliku avalikuks, demonstreerivad oma hinge voodrit kõigile - mitte ainult uudishimulikele. Isiklikkus on moes. Uussiirus on moes. Ja tekst on vaid üks viis seda valijatele signaliseerida. Fotod on hoopis teine tera.

Enne valimisi on poliitikud fotode nimel kõigeks valmis. Üle tüki aja kallistatakse luksuskamina taustal oma prouat. Majas avatakse kõik uksed ning lubatakse pugeda seksikambritesse. Ken-Marti hüpitab, Sven Sester poputab ja Kristen Michal tillitab beebit. Kõik on avalik! Ja see ongi nüüdisaegse demokraatia paradoks. Kui poliitik muudab kogu oma privaatsfääri avalikuks, legitimiseerivad nad seeläbi säärase suhtumise kogu ühiskonnas. Privaatsfäär kaotab säärases ühiskonnas oma privaatsuse. Kõigile hakkab tunduma normaalne, et eraasjad kuuluvad avalikule arutelule ning ühiskondlik moraal võib end rakendada mitte ainult Kalle Klandorfile, kes musitab kaamera ees oma küünilise dobermanniga, vaid kõigile. Kõigi elud on avalikud - ja järelikult on kõigi elud ka riigi asi. See, kes hoiab privaatsfääri endale, kes ei osale poliitikas või kogukondlikus kiigevärvimises, on subject to follow. Kui poliitikud muudavad fotode kaudu ka kõige intiimsemad hetked inimese elust avaliku kauplemise platsdarmiks, kus beebipiltide ja peldikufotodega püütakse osta endale hääli - siis ei kehtestata mitte demokraatlikku printsiipi avalikkusest, vaid totalitaarset valmisolekut jälgida kõigi inimeste eraelu. See pole ausus, mida Klandorfi ilastav dobermann kehastab. See on verejanu.

Võimu ei huvita kunagi avalikkus. Avalikkus on võimu suurim vaenlane. Poliitikute fotod elustiiliajakirjades ei ole valed mitte ainult seetõttu, et nad koristavad enne pildistamist oma toast ära kõik Kalev Lillo sinimustvalgega läbitorgatud kondoomid ja Lauri Luige vanad jooksutossud, mille mõlema kanna sees õnnetoovad kuldmündid. Poliitikute fotod on valed ka seetõttu, et nad ei käitu demokraatlikult, vaid antidemokraatlikult. Nad ei austa privaatsust. Aga kes ei austa privaatsust, ei saa austada ka avalikkust.

 

Kolmapäev, 28. jaanuar

Relvade mahapanemise aeg

Massiline idealism on teadagi ohtlik. Nagu ka liiga suur hunnik dünamiiti. Ometi, nagu dünamiiti, on ka idealismi tarvis, et mägedest välja lõhkuda tulevikku suunduvaid tunneleid.

Ilma idealismita on elu vaid hääbuv vääksumine selle üle, et VAZ 2101 väntvõlli pole saadaval, aga naabril on AMG Mercedes. Ilma idealismita ei lennata kuu peale. Ilma idealismita ei ehitata elektriautot ega võideta olümpiamedaleid.

Jajaa, meie poliitikas on idealismi vähe, kuid suurem probleem on see, et poliitikasse on hakanud imbuma kontingent ühest valdkonnast, kus idealismi on VEELGI vähem kui poliitikas. Sinna on hakanud lekkima inimesed meediast. Tekkimas on uus ajakirjanik-poliitikute klass, nimetagem neid siis näiteks žurniitikuteks.

Ma pöördun... Ma tahaks teada... Ma küsin teilt, kallid žurniitikud, austatud endised valvekoerad, mida head on pakkuda poliitikale inimestel alalt kus idealism on surnuks vägistatud, pussitatud ja klikitatud? Tooge mõni näide? Või seletage, millist uut tõi meile eelmiste valimiste ajal kõikvõimalikel plakatitel apelsini külge kinnitatud kellavärk nimega Anvar Samost? Peale selle muidugi, et usaldus apelsinide vastu kukkus hiljem kumkvaadiga samale tasemele?

Mida annavad poliitikale Kadastiku klastris või Luige konveierilintide peal kümme tuhat korda peaga vastu rulle käinud väntsutatud hinged nagu Kangro, Samost, Muuli ja Hvostov, või noorema kooli tüübid, kes pole isegi ajakirjanduses veel jalga maha saanud, aga juba jooksevad sealt nagu Ladõnskaja või Purga? Mida uut tõid meie poliitikasse Enn “viigin ka teksapükse, et olla esinduslik” Eesmaa või Urmas “Iisrael ja Palestiina peavad lahendama konflikti rahumeelselt” Paet?

Kuuldavasti on Tartu Ülikooli politoloogialaboris elektronmikroskoobiga otsitud lisaväärtust, mida poliitikasse suundunud ajakirjanikud on sinna toonud, kuid avastati hoopis Higgsi boson. Lisaväärtust ennast ei leitud. “Väljavaade puudub,” ohkas laborijuhataja pärast seda kui ta oli kuus tundi Urmas Klaasi skaneerinud.

Endistest ajakirjanikest poliitikute probleem on see, et meedia neid eriti ei kritiseeri. Meedia peab neid veel mõnda aega nii öelda “omadeks”. Neil on alles vanad kontaktid ja kuna nad üldjoontes teavad, kuidas toimetused töötavad, siis teevad nad ka vähem vigu. Nii sünnivad poleeritud isiksused, kes mängivad vanu häid poliitikute mänge kaasa sujuvamalt kui poliitikud ise. Väljaspool vigu. Väljaspool kriitikat. Väljaspool sisulist debatti. Väljaspool idealismi.

Üks žurniitik võrdles ajakirjanikke kanaarilindudega kaevanduses. Mis kasu on aga kanaarilinnust, kes on nii vajalikust kaevanduskeskkonnast poodi toodud ja kes saavad sõna erakonna meediajuhi poolt loodud Twitterikontol? Vidiit.

Teine küsimus on, mis saab meediast endast. Eesti poliitika grand old man Rain Rosimannus ütles hiljuti tabavalt, et “Tegelikult on Eesti poliitikale suur kahju, et vähegi poliitikat mõistvad ajakirjanikud lahkuvad nõudluse poolelt. Ei tõota pakkumisele head.” Kuidas saabki pidevalt kasvav žurniitikute armee pakkumisele midagi head tõotada, kui nii nõudluse kui pakkumise poole peal on nüüd ajakirjanikud?

Ma mõistan, et meedias on rasked ajad. Meedias on alati rasked ajad. Meedias peavadki rasked ajad olema, sest meedia ülesanne on lootusetu. Aga sellepärast meil teda tarvis ongi. Just lootusetutes lahingutes sünnivad sangarid, kuid ülejooksikuid ei mäleta keegi.

 

Teisipäeva õhtu, 27. jaanuar

Intervjuu politoloog-arvamusliidriga

Miks te tulite?

Ma olen arvamusliider. Ma ei tule, vaid mind kutsutakse.

Meie teid ei kutsunud...

Keegi igatahes on mind kutsunud. No vaata, siin on kutse.

See on lihtsalt flaier ju. Aga olgu, mis teie nimi on?

Kas te mind näo järgi ära ei tunne? Ma olen ju Valmar Warum? Tähendab, nii kirjutataksegi, koos küsimärgiga: Valmar Warum? Natuke unikaalne, eks? See nimi on meie peres juba Jüriöö ülestõusu ajast saadik. Räägitakse, et üks minu väga kauge esivanem pidi olema viies eestlaste kuningas, üks neist, kes Jüriööl mässu tõstsid, kuid siis kui teised tüübid talle järgi tulid, et lähme ristirüütlite vastu, siis tema oli lihtsalt öelnud: “Warum?” ja läinud tuppa körti keetma. Paljud teised Alempoisi elanikud olid seepeale samuti otsustanud, et pole neil vaja on sõdida.

Härra Warum?, teie sugulane oli siis üks muistse Eesti arvamusliidreid?

Oojaa.

Mis on teie arvates nende valimiste põhiteemad?

Kas te mingeid snäkke ei pakugi? Kohvi? Kus fotograafid on? Postimehe arvamusliidrite lõuna on alles mitme päeva pärast, kuidas ma süüa saan?

Meil ei ole raha, me oleme teater.

Kas see intervjuu vähemalt ilmub kuskil?

See ilmub meie blogis...

Olgu. Ma arvan - tuginedes oma USAs omandatud magistrikraadile ning minu kassi uriini värvile täna hommikul, teate küll, selline kuldne, kihav, märk saabuvatest ärevatest aegadest -, et sotsiaalsed garantiid, maksud ja sissetulekud, tervishoid, ühiskonna vananemine, energeetika ja julgeolek.

Ehk täpselt samad teemad nagu 1992, 1995, 1999, 2003, 2007 ja 2011?

Valijad on nii lollid.

Kui joonistada siiski välja üks teema, mis on Teie ja Teie kassi uriini arvates põletavaim?

Julgeolek. Julgen ennustada, et näeme tuliseid debatte. Kõik erakonnad on ju sama meelt, siin ei ole millegi üle vaielda. Minu mudelid näitavad, et julgeoleku-alane debatt tuleb kõige tulisem, nii et järelikult tuleb.

Aga ei ole ju nii.

Ma väga tahan, et oleks.

Keda te ise valite?

Vabariiklaseid.

Kas Keskerakonnal on Teie arvates seekord võimalik võita valimisi?

Mudeldasin Eesti valija tüüpkäitumist, kasutasime vektoriaalvõrrandeid, lisasin natuke vana head politoloogi kõhutunnet, ja ennustame, et Keskerakond ilmselt saab Lasnamäel üle kümne protsendi valijate häältest.

Eelmine kord said nad üle 50 protsendi.

Täpselt.

Viimasel ajal on Reformierakond veidi toetajaid kaotanud. Miks see teie arvates nii on?

Kuna ma olen ise vasakpoolsete vaadetega, siis muidugi teeb Reformierakonna langus mulle rõõmu. Nad võtsid mullu mul ühe grandi vähemaks, mis uuris papagoide võimet sigida "Foorumi" ajal topelt nii kiiresti kui "Prillitoosi" ajal. Tulemused olid märkimisväärsed ja ma julgeks öelda, oli elav rahvusvaheline huvi. Aga siis muidugi Rosimannus...

Vabandage, ma palusin analüüsi, miks Reformierakond on toetajaid kaotanud.

Ja mina andsin teile selle analüüsi.

Miks siis?

Kust mina tean, miks? Ajalehes kirjutati, et nad on rahvast võõrandunud. Kui juba lehes nii kirjutab, mis mul siis enam lisada. On veel küsimusi?

Miks Vabaerakond on niivõrd populaarne?

Mis see Vabaerakond on?

See, kus Ain Lutsepp on.

Kes see Ain Lutsepp on?

Kas teie arvates EKRE ronib üle valimiskünnise?


Valijad jälgivad väga tähelepanelikult iga viimast kui lainevõnget meie valimisdebattide soises tiigis. Pärast seda, kui Mart Helme viimases "Ringvaates" oma nina vasaku käega puudutas ja sealt kolli võttis, kasvas tema toetus meie analüüsidele tuginedes hüppeliselt, sest rahvas mõistis, et tegemist on mehega, kes ei löö ristti ette.

Te tegite just kirjavea: "ristti" on ühe "t"-ga.

Ei ole.

Kas te tunnete ka isiklikult mõnd poliitikut, või olete käinud Riigikogu istungitesaalis?

Ei, milleks. Mida on Valges Majas sellist, mida ma oma laua taga, rulood alla lastud, ei teaks? Mul on ju tabel ees, issand jumal.

Lõpetuseks. Milline on teie arvates valimistulemus?


Oodake, ma käin korraks kassi juures. /Poole tunni pärast/ Mina ja Miisu leiame, et Reform saab 26 prossa, Keskerakond saab 26 prossa, sotsid saavad 26 prossa ja IRL saab 26 prossa.

See teeb kokku 104 protsenti.

Mis siis?

Üle saja protsendi ei saa hääli olla.

Mul on pluss-miinus süsteem.

Mis see tähendab? See ei tähenda ju midagi.

Elu on üllatusi täis, mu sõber. Poliitika ei ole niisama. Teda peab tundma läbi ja lõhki. Nagu mina või Ivo Rull. Ivo! /Tuleb Ivo Rull/

Ivo Rull: Miisu tegi praegu päris hea analüüsi. Helista Postimehesse, nad võtavad alati. Reklaami midagi sellist, et ma tundsin esimesena Baltimaades ära, et kui lubatakse ilgelt palju raha, siis võib asi veits populistlik olla.

Tänan teid ja jõudu.

Mõlemad: Alati valvel

 

Teisipäev, 27. jaanuar

Kohe puhkeb sõda!

Riigikaitse. See on nende valimiste põhiteema. Siit jookseb poliitiline rindejoon. Nii öeldakse meile. Aga meie ütleme: njet! Pange ritta erinevate erakondade riigikaitselubadused ja te näete, et need on sama sarnased nagu Aivar Riisalu enne ja pärast IRLi. Ent kuidas pidada debatti iseendaga? Kui Delfi pakkus oma tavapäraste põhiuudiste nagu "Lugeja küsib: kas peaaegu tundmatu mehega kahekesi reisile minna on
hea mõte?" ja "Facebooki-aktsioon ootab kõiki kobedama kanni väljakutsest osa võtma!" kõrvale ka väikest pärastlõunast julgeolekudebatti, oli see sama huvitav nagu valimisnimekirjad kohtadel 30 kuni 100. Jutt oli kõigil sama, isegi sõnade järjekord oli sama: tank, kasarm, mina, tank, kasarm, mina, mina, NATO, mina.

Selline üksmeel valitses parteide seas viimati siis, kui Res Publica kuttide eestvõttel tõsteti toetusi parlamendierakondadele ja näidati väikese Taavi trääsa kõigile uutele tulijatele. See oli uhke trääs. Uutele tulijatele jäi see meelde - kuni tänaseni. Nüüd on uued tulijad taas ukse taga ja koputavad kop-kop-kop võimuuksele. Ja kui oma koju barrikadeerunud valija arglikult küsib, kes ukse taga on ja mis tal mõttes on, vastab uus tulija: Riigikaitse!, ning näitab selja taga laiuvat tankipataljoni, mis on end sisse seadnud vagura eeslinnaelaniku patsifistlikul murulapikesel.

Riigikaitse on neil valimistel nagu Eesti mehe armastus: juttu on palju, aga põhimure on ikkagi see, kuidas täna õhtul mitte ilma jääda. Kuidas jätta riigikaitses alles see, mis meil juba on. Eriti häbelikud on professionaalsed müürililled sotsid, kes oma valimisprogrammis ei paku riigikaitseks välja mitte midagi uut. Nad ei taha riskida, nad ei taha kõndida üle tantsupõranda, nad ei taha minna isegi diskoteegi uksest sisse. Sotside viiest riigikaitse-alasest lubadusest tõotavad kõik viis teha edasi täpselt nii, nagu seni on tehtud. Säilitame kaitsekulutused. Säilitame ajateenistuse. Säilitame osalemise missioonidel. Säilitame NATO kohalolu. Nemad, sotsid, tõmbavad NATOsse vajadusel traati ja panevad sealsed kärsad paika, kui nad peaksid tahtma välja tõmmata.

See kõik on loogiš. See on õige. Riigikaitses ei minda diskoteeki. Et sotsid kasutavad vana head poliittaktikat "räägime millestki, mis niigi juba on olemas, aga kui sellest räägime, siis tundub, et veel ei ole", on samuti täitsa nii. Tõsi, sama hästi võiksid nad lubada "Paneme Pulleritsu suusatama!". See on loodusseadus ja see on vääramatu. Sotsid ei pinguta riigikaitses üle. Täpsemalt öeldes: nad ei viitsi üldse pingutada. Teised erakonnad on siin tunduvalt erksamad.

Kõige reljeefsemalt keerutab diskoteegi peegelkeradega varustatud peasaalis Reformierakond. Sääraseid alfaisaseid nägi Eesti viimati 1998 Kastani baaris, kui oma eksitusest aru saanud  tüübid igaks juhuks kõigil üle tahi tõmbasid. Ka Reformierakond on aru saanud, et nad on siiani alustanud vale jalaga. Nad on hüsteerias. Aga hüsteerias mitte riigikaitse pärast. Nad on hüsteerias, sest äkki kaotavad nad valimised. Hüsteerias, sest neil pole ideid ega Ansipit. Kuid õnneks nad teavad, mille pärast rahvas mures on. Nad ise ütlesid rahvale, mille pärast muretseda, ja nad teavad, et siit nurgast võib tulla hääli.

Võtkem ette nende riigikaitselubadused. See on sama külluslik nagu esimene Kofkini bistrooputka Tartus, kust alustas oma karjääri Ansip.  Riigikaitsegümnaasium! Kogu ühiskonda hõlmava mobilisatsiooniplaani koostamine! Tasuta kahenädalased riigikaitsekursused! Riigikaitseõpetus kohustuslikuks! Kaks korda rohkem kiirreageerimisvõimega politseinikke! 100 päästeautot! 300 politseiautot! Tasuta tanki-Ants igasse kodusse! Reformierakond pole ainuke. IRL tuleb nende pakkumistega kaasa ja tõstab panuseid lubadustega tõsta liikmete arvu Kaitseliidus (millega liitumine on siiani olnud küll vabatahtlik) ning tegeleda psühholoogilise kaitsega (sest Toompead rünnatakse). See pole enam riigikaitse. See on juba militarism. Ja hoopis siit algab neid valimisi defineeriv joon.

Nende valimiste Suur Narratiiv ei ole Põhjamaa ega Soome saun, vaid Hirm. See on see, millega meid leili aetakse. Aga hüsteerias ei tehta ratsionaalseid otsuseid. Ei küsita küsimusi. Kui riik seisab eksistentsi lävel, on muutused liigsed ja kõige üleliigsemad on tegelikud muutused. Sest iga muudatus võib vallandada sõja. Ja ainult nemad, erakonnad, kaitsevad meid. Kui Ken-Marti poseerib IRLi suurkogul kaks numbrit liiga suures lapilises kostüümis, rahvuslikud Gucci prillid ees, siis on see ka kümnendal korral vaadates sama naljakas nagu Maire Aunaste koht number viis. Aga väga paljud inimesed ei naera. Paljud inimesed on päriselt ka hirmul.

Räägitakse, et mitmed välisinvestorid on hakanud juba otsi välja tõmbama. Milline loll hoiaks oma varasid riigis, mis ise kogu aeg sõjaohtu kuulutab? Neil on militarismist kõrini saanud ja nad lähevad minema. Aga meie peame siia jääma. Siia väiksesse riiki, kus valijaid on nii vähe, et iga hääle nimel tuleb võidelda. Võitlus hulga nimel on emotsionaalne. Võitlus üksiku nimel hüsteeriline. Siinpool hüsteerilist võlli on riigikaitse, liitlassuhted, tegelik valmisolek tegelikeks ohtudeks. Sealpool võlli ootavad meid psühholoogiline kaitse, tanki-Antsu närviliselt võbelev lõug ja Urmas "Venemaa ründab meid Kreeka kaudu" Reinsalu. See on meie saatus. Väikese riigi saatus. Sest see on koht, kus iga hääle pärast võidakse alustada sõda.

Esmaspäev, 26. jaanuar

Valijate poolt mahajäetud poliitiku kiri

(Leitud koristaja poolt 20.01.15)

Sa saad aru küll, kui see juhtuma hakkab. Peasekretär helistab ja vabandab, et sind nimekirjas tahapoole lükati. Sellel on alati loogilised põhjendused. Numbrid. Tagasiside. Ajutine avaliku arvamuse muutus seoses Ukrainaga. Peaskeretär oskab õigesti su küünarnukki puudutada ja kui ta ütleb: “Me hindame, et sa oled valmis erakonna eest kuuli võtma”, kõlab see nii, et sa tahaksid teda emmata.

Poole aasta pärast kutsub su parim sõber sind lõunale. Muidugi! Nad lasevad seda alati teha parimal sõbral. Kohtumine algab soojalt, meenutate vanu aegu, kuni lõpuks magustoidu taga jõuate asjani. Sa oled väljas, ütleb sõber. Fookusgrupid näitavad, et noored ei tea, kes sa oled ja vanade arvates oled sa liiga pehme ega tunne tänase
maailma mehhanisme. Su refleksid pärinevad ajast, mil mees tegi naisele ukse lahti ja aitas mantli selga. Facebookis mõjud totakalt.

Kuid ära muretse, sulle tehakse pehme maandumine Eesti Loto nõukogus. Ja mis puudutab partei tagatuba, siis sinu jaoks on uksed on alati lahti, sellel toonil öelduna tähendab seda, et nad teevad näo, et kuulavad sind ja saadavad sünnipäeval pudeli Vana Tallinnat. “Me ei jäta omasid tee äärde! Kohalikel valimistel vaatame, seal on rohkem
võimalusi!”

Ega ma loll ei ole. Ma nägin ammu seda aeglaselt langevat mõõka oma pea kohal. See bussituur enne eelmisi valimisi, kus kümnest väikelinnast kaheksas polnud kedagi minu valimisbussile vastu tulnud, see ütles kõik. Ühes sellises linnas otsustasin ise ringi kõndida. Nägin koolimaja ning astusin sisse. Koridoris olid üleval laste joonistusvõistluse pildid teemal: “Õudus”. Seal olid akvarellid koletistest ja vaimudest, kuid kõige viimase pildi allkiri oli “Poliitik” ning selle peal oli joonistatud minu nägu. Et paremini aru saada oleks, oli mulle tasku peale kirjutatud ka minu nimi.  Keegi oli pastakaga juurde kirjutanud: "munn".

Ma mõistan signaale. Mul on head antennid. Ma näen sosistavaid nägusid ja kõõrdi pilke. Ma olen mõttetu selles muutunud maailmas. Isegi täna olen ma suurema osa oma elust elanud Nõukogude Liidus. Sellist Eestit nagu ma tahtsin, ei tule enam. Kuid ainus, milles ma süüdi olen, on see, et ma tegin, mida ma oskasin. Riigikogu kulutšekid, te ütlete? Kas te teate, mitu ülikonda mul aastas kulus, et parlamendidelegatsioone võõrustada, küsin mina.

Kunagi sain ka mina valijatelt pikki kirju. Nii paljud ütlesid, et ma olen ainus, keda nad usaldavad. Ainus, kes tööd teeb. Ainus, kes julgeb öelda asju välja nii nagu nad on. Aus ja otsekohene Eesti mees par excellence. Par excellence! Just nii kirjutas üks kultuuritegelane. Ma oli 20 tundi päevas üleval ja redigeerisin erakonna programmi. Ma tegin peaministrile kõne, mille eest ta kiita sai. Ma ajasin põllul rahvast kokku. Ma tõin hääli. Ma olin esikaaneuudiste materjal.

Hetkel kui ma oma kahetoalises korteris seda kirja kirjutan, on mul kampaania stilisti poolt 2012 ostetud kampsun seljas. See on mõnus ja soe. Ma ei osanud varem hinnata _casual _stiili, kuid see hakkab mulle meeldima. Eelmisel nädalal ehitasin ma vanast šampusekarbist aknalauale linnumaja ja panin pekikuulikese rippuma. Internetist leidsin
projekti. Juba nädal aega pole ühtegi lindu tulnud. Ma ei usu, et nad üldse tulevad.

 

Esmaspäev, 26. jaanuar

Edgar Savisaar, 16. jaanuaril

Edgar Savisaar, 16. jaanuaril: "Ühe riigiteatri repertuaari on võetud etendus Savisaarest ja Tiidus teatas, et ta maksab selle kinni. See tähendab, et ta teeb avaliku rahaga tsirkust. Eks tema siht on selge, see on Keskerakonna uputamine, muud eesmärki ma siin ei näe. Ja selle nimel on kultuuriminister valmis maksma kui palju iganes."

 

Pühapäev, 25. jaanuar

See linn ei ole minu

Saage tuttavaks: tema on Griša. Mina Grišat ei tunne, sest ma ei näe teda. Ja si