NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Teatrikiri Eestist: Savisaar - superstaar


Veebruari lõpul on Eestis veel endiselt väga külm ja üsna pime. Keskaegse hansalinna nunnud tänavad ja restoranid on juba päevasel ajal täis lärmavaid turiste, aga kiuslik eestlane püsib veel kodus ja ootab soojemat ilma. Valimistel saab ta osaleda läbi interneti ja seda võimalust 20% valimisõiguslikest 1. märtsi parlamendivalimistel ka kasutasid. Euroopa rekord!

Õhtul lähevad eestlased siiski korraks uksest välja ja teatrisse. Tallinna pilgeni täis teatrisaalidest võivad Saksa linnad vaid unistada. Linnnateatrist, rahvusteatrist, riiklikust nukuteatrist, etenduskunstide produktsioonimaja Kanuti Gildi SAALi ärksast vabatruppide skeenest kuni Teater NO99 avangardistideni välja – see kõik teeb Tallinnast kõige põnevama teatrilinna põhjapool Berliini.

Valimiste puhul sisenes teater poliitikasse. Edgar Savisaarest, Eesti kõige vastuolulisema mainega poliitikust ja Keskerakonna esikandidaadist, sai teatrikangelane. NO99 (mida teatakse Saksamaal eeskätt Münchner Kammerspielega koos produtseeritud „Three Kingdomsi“ järgi) tegi temast antiiktragöödia vormis muusikali protagonisti. Ja tõstatas vana küsimuse: kas teater saab mõjutada (valimiste) tegelikkust? Ning milliseid vahendeid on selleks tänapäeval vaja?

Linnapea kui antiikkangelane

Savisaarest – inimtüübina omamoodi eestilik segu Franz-Joseph Straussist ja Bruno Kreisky'st – , kes vastutas ENSV ajal veel plaanimajanduse eest, sai 1991. aasta „laulva revolutsiooni“ järel Eesti esimene peaminister. Majanduskriisist ja pealtkuulamisskandaalist tingitud tagasilöökidele järgnesid ometi tagasitulemised. Ta oli Eesti valitsuses siseminister ja majandusminister, 2007. aastast on ta Eesti pealinna kõikvõimas linnapea ja muidugi ka igavene esimees ja esikandidaat oma erakonnas, kes võlgneb oma hääled peamiselt vene rahvusvähemusele. Kuidas linnapead end hea meelega ise näha tahaks, näitab linnakantselei väike jõuluvideotervitus pealkirjaga „Savisaarest Superman“, mis provotseeris terve laine digitaalseid paroodiaid. Hübrisele ja piinlikkusele vaatamata juhtis ultimo leaderi partei arvamusküsitlustes kuni pea valimisvõitluse lõpuni välja.

Muusikal „Savisaar“ mängib selle olukorra hämmastavalt täpselt välja: tund aega enne valimisi on kuningas Edgari jaoks kaalul kõik. Võimsa naaberkuninga karvamütsides saadikud ütlevad oma toetuse üles, rulluiskudel fuuria ennustused on ebaselged ega tõota head ning kroonprintsess Kadri survestab vanameest kohast lahti ütlema. King Edgar (virtuoosse Marika Vaariku esituses) keeldub ja seab oma nõunikule ülesandeks  kutsuda kokku kunagised (partei)sõbrad, et tagada viimase-hetke-kampaania abil tagasivalimine. Sõbrad ja nõunikud saadab
kuningas kampaania käigus hukka niipea, kui neile pandud ülesanne on täidetud. Fuuria muudab korduvalt oma ennustust („sa mõistsid mind pisut valesti“) ning grand finaalis lamab kuningas juba maas, kui sõnumitooja idast talle uut valimisvõitu kuulutab.

Epidaurose ja Tantsud Tähtedega vahel

Rafineeritud segu antiiktragöödiast ja muusikalist peegeldab üleva ja naeruväärse vahelist õhukest piiri – avaliku elu käsitlemine antiikteatri võtmes versus poliitiliste protagonistide (enese-)profaniseerimine Tantsud-Tähtedega-areenil. Laval toimuvat hiiglaslikku mõõtkavasse suurendava pideva videopildi esteetika rebib  terava must-valge kontrastiga valguse kätte iga poori, iga punni ja plommi. Tänapäeval tähendab poliitikuks olemine olla eredalt läbi valgustatud, nii et valgus tungib sügavale meigi alla. Mandaadi kandja lebab skänneril nagu ostukeskuse kassas ja kaamerapilt näitab turuväärtust. Kui kaup ei ole enam värske, passib parteikaaslane juba pistodaga nurgas
peale.

Paroodia asemel empaatia

Ehkki esietenduse eel oodati pigem iroonilist paroodiat, üllatasid tegijad eelkõige empaatiaga poliitilise maailma ja selle traagiliste kangelaste suhtes. Kohtumine (mitte enam väga) noore naispoliitiku, kroonprintsessi Kadri Simsoni ning Edgar Savisaare vahel leidis tõepoolest aset – Eesti reaalsuses eksisteerib ebaõnnestunud võimuülevõtust vähemalt kolm versiooni (Saksamaal teame me seda „Wolfsrathausi hommikusöögi“ nime all).

Lavastuses lohutab vana poliitik noort kolleegi, et „varsti“ on aeg käes, kuid „vara veel“, ta peab varuma kannatust. Igavene õige hetke ootamine lühendab lootusekandja elu nelja-aastasesse valimiste rütmi: „ma olen alles 38, siis 42, 46, 50, ei mingit eraelu, ma olen kõik andnud partei heaks“.

Rituaalset pistodamõrva parlamentaalsel parketil esitatakse kui poliitilise mängu struktuurselt hädavajalikku osa: kes ei tapa, tapetakse ise. Ja nii on kuningas võitluse lõpus üksi: võidukas ja kõigi (heade hingede) poolt maha jäetud. Ehkki ta teab, et vabatahtlik võimust loobumine tähendaks talle surma või veelgi hullemat: täielikku tähtsusetust. Nii tõeline, nii meeldivalt mitte-irooniline. Suur aplaus.

„Bend it like Schlingensief“

Tegelikuks kunstilis-poliitiliseks sündmuseks sai teose loomisprotsess ise. Parimas schlingensieflikus laadis tekitas juba muusikali väljakuulutamine aasta eest Eesti poliitilistes võimuringkondades rahutust. Piisavalt hästi oli meeles 2010. aasta projekt „Ühtne Eesti“, mille jooksul NO99 kutsus looma uut erakonda. Alles asutamiskoosoleku päeval, kui kogunenud olid 7500 (sic!) potentsiaalset partei liiget, paljastas teater ettevõtmise, millega oli etableerunud parteidele kuude kaupa hirmu nahka ajanud, kunstilise iseloomu. Fiktiivne uus partei oli arvamusküsitlustes saavutanud juba toetuse, mis ulatus kahekohalistesse numbritesse.

Kui volatiilne võib olla etableerunud parteide kindlus oma valijatele, näitasid ka viimased valimised: „Vabaerakond“ saavutas 9% häältest, parempopulistlik „EKRE“ (umbes nagu „põlissoomlased“) peaaegu 8% häältest.

Aktivistlik turundus on politiika

Sel korral seisnes poliitiline dünamiit mitte uue erakonna loomises vaid teatri turunduses. Juba oktoobrist 2014 rippusid linnas hiiglaslikud plakatid, millel seisis halloweeni-kõrvitsa laadis graafika ja selle all vaid linnapea nimi: „Savisaar“. Oli see nüüd muusikali reklaam või (anti-)valimisreklaam või ikkagi lihtsalt iroonia? Teatrisse laekusid esimesed irriteeritud arupärimised.

Järgnes teine poliitturunduslik käik: kaks päeva enne jõule tahtis linnapea pidada suure kõne. Representatiivses paigas: rahvusooperis. Lennult kuulutas NO99 samuti välja Savisaare-kõne, kohe rahvusooperi kõrvalhoones ja samal ajal. Tulemus: kahekordne täismaja ja fiktsionaalse Savisaare-kõne täielik äratrükk Eesti suurima tiraažiga päevalehes „Postimees“. Kõne originaal leidis lehes vaid marginaalset äramärkimist. Linnapea ja esikandidaadi toetajad ei olnud just amüseeritud.

„Valige kohuke!“

Järgmisena üllatas teater tekstiplakatiga. Sellel oli kirjas „Vali
Savisaar!“, teatri seisukohast üleskutse piletiostule. Pärast viidetele ilmselt linnapea ringkonnast keelati teatril plakati kui keelatud valimisreklaami kasutamine (vahetult enne valimisi ei tohi Eestis poliitikutele ja poliitilistele parteidele plakatireklaami enam teha).

Seepeale vahetas teater need teiste plakatite vastu sloganiga „Vali kohuke!“ vihjena kunagisele samast seadusest ümberminemisele Savisaare partei poolt. 2005. aasta valimistel saavutas üks piimatootja skandaali sellega, et seadis üles keskerakonna-rohelised plakatid „K-kohukesele“ ning jagas kohukesi tänavail. Slogani alla trükkis teater: „reklaam on kinni makstud riigi poolt“. Rafineeritud kriitika, hea nali, lai tähelepanu.

Täismaja ja kõrge osalus valimistel

Algul üritas huvitatud pool mõlemad konkreetselt valimiste päevaks välja kuulutatud etendused ära keelata. Põhjendus: lubamatu sekkumine kodanike valimisotsustusse. Politsei vaatas läbi lavastuse videomaterjali, kuid ei leidnud siiski midagi tendentslikku.

Muidugi kajastati ja kommenteeriti nii online'is kui offline'is kõiki
selle aktivistliku avalikkusega tegeleva projekti osi täie
põhjalikkusega. Nii andis teater oma panuse ka sellesse, et valimistel osalemine oli kõrgeim alates 1995. aastast, turunduskunstnikud tekitasid viimaks huvi ka poliitika ja poliitikute endi vastu. Ilus kõrvalefekt oli ka see, et aktsioonid tõid endaga kaasa kuni valimispäevani ulatunud välja müüdud lisaetendused.

Tragikoomiline valimistulemus

Ja kuidas läks Kuningas Edgaril päris valimistel? Tema tulemus oli
teatud mõttes traagiline. Tema partei suutis oma tulemust küll
parandada, kuid jäi siiski parlamendis vaid tugevuselt teiseks jõuks. Et ükski teine partei Edgar Savisaarega enam koalitsiooni moodustada ei soovi, jäävad nii tema kui tema parteisõbrad sinna, kus nad juba 20 aastat olnud on: opositsiooni.

Takistuseks sai talle üksmeelsete analüüside kohaselt liiga mõistev suhtumine Putini ekspansionistlikusse poliitikasse. Nii sai ta enda taha küll paljude vene päritolu eestlaste hääled. Kuid koalitsioonipartnerina rangelt läände orienteerunud võiduka Reformierakonna jaoks ei tulnud ta sel moel arvessegi. Nüüd kogunevad kroonprintsid ja -printsessid pistodadega. Pealinnajumalate hukk on välja kuulutatud.

Christian Römer
Nachtkritik, 11. märts 2015