NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Mastaapne spektaakel


Mulle meeldib teatris suurejooneline vaatemäng. Tõsi, elamusi võivad pakkuda ka peenelt läbi mõeldud ja arule apelleerivad tubased tükid, ent kipun eelistama siiski kõikidele meeltele suunatud Gesamtkunstwerk’e, kus korraga on mängus palju inimesi, helisid, dekoratsioone, liikumist, tehnikat jne. Eesti teatris on mastaapsete spektaaklite vallas vähe konkurente Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi tandemile. „Seitse samuraid“, „Kuningas Ubu“, „Perikles“, „Ruja“, „Ühtse Eesti suurkogu“, „The Rise and Fall of Estonia“ – see on nimekiri, milleta minu tundekasvatus oleks märgatavalt vaesem. „Savisaar” on selle nimekirja väärikas täiendus.

Õigupoolest olid mul selle lavastusega omad hirmud: risk materjalile alla jääda näis suur, kõikumine tragöödia ja muusikali vahel pani pisut muretsema, oht saada poliitilises kemplemises alla neelatud tundus päris reaalne. Ometi on võetud risk ennast ära tasunud. „Savisaar“ ei ole küll täiuslik kunstiteos, ent siiski mõjus ja õnnestunud vaatemäng, mis lõi korraks jälle tunde, et teater on tõepoolest tähtis žanr, mis suudab kõnetada suuri rahvahulki ja mõjutada avalikku arutelu.

Ma ei teadnud etenduse alguseni, kas lavastajad olid otsustanud tragöödia või muusikali kasuks, mõneti üllatuslikult avastasin, et valitud oli vahevariant, omalaadne hübriid, mida võiks ehk nimetada muusikaliseks tragöödiaks (muide, sama žanrinimetust kandis kunagi Taavi Eelmaa ja Chalice’i Von Krahli teatris tehtud „Faust“). Mõtlesin etenduse jooksul, kas žanripuhtam antiiktragöödia või muusikal olnuks parem lahendus, ent jõudsin järeldusele, et ilmselt mitte: tragöödia võinuks minna liiga monotoonseks ja muusikal liiga kerglaseks, segavariandis olid need kaks poolt üsna kenasti tasakaalus. Tõsi, hind, mida tuli selle eest maksta, oli see, et lavastuse struktuur lagunes veidi laiali, mõned liinid jäid õhku ja kulminatsioon ei olnud samuti päris ootuste kõrgusel. Kuid see, mis läks tervikus kaotsi, võideti osades tagasi. Lavastus pakkus terve rea õnnestunud episoode, kus mängiti eri nurkade alt lahti spektaakli põhiteema ehk see, mida teeb võim inimesega.

Kuid lavastus polnud hübriid üksnes žanrilt, huvitavad ristamised iseloomustasid kogu ettevõtmist: kokku oli segatud ülevat ja madalat, isiklikku ja universaalset, juhuslikku ja fataalset, ajutist ja igavikulist, rääkimata sugude äravahetamistest (naiskuningas ja meesfuuria). Nagu NO99 lavastuste puhul ennegi, oli huvitav teatri ja poliitika piiride hägustamine, etenduse-eelsed sööstud avalikku ruumi (reklaam­aktsioonid jms), poliitiliste enesestmõistetavuste kahtluse alla seadmine, vaimuka poliitblogi pidamine (Eero Epner).

Lavastuse kandev liin oli minu arvates Savisaart kehastanud Marika Vaariku suurepärane koosmäng kooriga (Vox Populi). Koor oli üldse lavastuse üks põnevamaid osiseid, mis aitas harali kippuvat vaatemängu paremini koos hoida. Efektne ja veenev oli veel Rasmus Kaljujärve Fuuria, ülejäänud rollid jäid veidi visandlikuks, mõni ei tõusnudki karikatuurist kõrgemale, isegi kui video oli heaks abimeheks.

Muusikaline lahendus terviklikkuse muljele kaasa ei aidanud, ent üksiti olid laulunumbrid head ja huvitavad, kuigi nendegi seast meeldisid enim koori etteasted, nii üksi („Itk“) kui koos peategelasega („Mania grandiosa“, „Aja loos“). Lavaline kujundus oli suurepärane, nagu ka kogu lavastuse tehniline teostus.

Marek Tamm
Sirp, 13.märts 2015