NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

"Savisaar" - aasta turundustegu


NO-teatri "Savisaar" on väga kõva kandidaat aasta turundusteo tiitlile. "Vali Savisaar/ kohuke" prügikastireklaamid kompasid taluvuse piire ja mõne meediaväljaande ümber sõrme mässimises saavutasid tegijad taseme, mis peaks panema paljud päris-turundajad kadedusest küüsi närima. Teatri vaatepunktist ei hüppa lavastus üle NO parimate tööde lati.

Ühest küljest tõestab “Savisaar”, et Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on täna eesti teatri ilmselt kõige osavamad vaatemängu-loojad. (Esimese hooga oskan nendega kõrvuti asetada vast ainult Georg Malviuse.)

Laval on mastaapne show. Kiiskavad kostüümid. Kuningas-Savisaare uhke õhusõit lavakõrgustesse. Mõjusad videolahendused, kus näitleja tillukese kuju taustal paistab tema suures plaanis nägu. (Nordea kontserdimaja saali suurust arvestades on see ühtaegu nii efektne kui hädavajalik, sest muidu paistaksid kaugemate ridade vaatajale vaid laval liikuvad täpid.)

Niisiis – vaatemängu on. Ja vast olekski “vaatemäng” “Savisaare” kõige täpsem žanrimääratlus, kuigi eelreklaam ja plakatid rääkisid “muusikalist” ja esika-eelsetes intervjuudes rõhutas Tiit Ojasoo märksõna “antiiktragöödia”. (Täpsuse huvides olgu öeldud, et kavaleht määratleb lavastust sootuks sõnaga “ettekanne”.)

Ent muusikali jaoks on lavastuses liiga vähe muusikat, puuduvad läbivad, arenevad ja korduvad motiivid. Samuti on raske väita, et laulunumbrid tegevust selgelt edasi viiksid või karaktereid avaksid. Liikumisjoonised on aga sedavõrd rõhutatult puised ja “pulgatantsulikud”, et pigem peaks “Savisaart” selle kandi pealt nimetama anti-muusikaliks.

Tragöödiaga seob “Savisaart” punastes põlveni ulatuvates toogades ja pikkade valgete parukatega koori kasutamine, samuti üliosavalt rulluiskudel mööda lava veerev Fuuria (Rasmus Kaljujärv). Formaalselt võttes on tragöödialik ka loo ülesehitus – alustuseks kuulutab Fuuria kangelasele ette tema hukku; ja kõik kangelase edasised teod, millega too üritab paratamatusest pääseda, osutuvad vaid oma saatuse poole minekuks. (Mäletate ju Oidipust.)

Aga puudu jääb täpselt see, mida Aristoteles tragöödiat määratledes kõige olulisemaks pidas: kangelase teekond katastroofini tekitab vaatajas kaastunnet ja hirmu. Ei üht ega teist osanud ma “Savisaares” küll näha.

Tühja neist žanridest. Aastal 2015 oleks jabur oodata teatrilt ranget kinnipidamist kanoonilistest piiridest. “Savisaare” häda on see, et žanripiire ähmastades ja elemente miksides ei sünni iseseisvat uut tervikut.

Sest puudu on dramaatika ja dramaturgia aluspõhi: lugu, karakterid, konflikt ja tegevuse areng. Keskne teema - inimene ja võim – räägitakse vaatajale küll alguses tervelt viie pildi jooksul lahti ja üle, ent edasine tegevus jääb hüplevaks ja on fookusest väljas. Ja sestap ei tõuse vääriliselt võimsaks ka Marika Vaariku nimitegelane.

Lavastuses on teatraalselt mõjusaid episoode. Olgu Kadri (Helena Pruuli) ja Savisaare dialoog, kus mängitakse jaburate kordustega ilusaks kujundiks tekstikatke “Võta üle… Kohe… Vara veel…” Või sisu ja vormi kontrastiga mängiv pilt, kus vaevu pisaraid tagasi hoidev Kadri oma selja taha projitseeritud hiiglasliku Vilja (Liina Vahtrik) näoga dialoogi pidades aina kordab: “Aga mina olen jõud…”

Ja muidugi on teatrifännidele toredad ära tunda viited-vihjed Shakespeare’ile, olgu “Kuningas Lear’i” klassikalist tormi-stseeni meenutav Savisaare ja vihmavarjuga neitsi pildike või ilmselgelt “Hamletiga” kokku kõlksuv repliik: “Sa, Fuuria, märgi kõik üles!”

Ent kolme teatritunni kohta on selliseid hetki vähe ja hakkab igav. The show must go on…

P.S. Ei oska kuidagi enesele seletada kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali detsembrikuist otsust toetada muusikali “Savisaar” 10 000 euroga. Arvestades, et tegu on korralikult riiklikult toetatud teatri lavastusega, mis oli raha jagamise hetkeks veenvalt tõestanud, et suudab suurprojektile edukalt pileteid müüa, tundub lisatoetuse määramine põhjendamatu. See pole etteheide NO-teatrile, kes toetust taotles, vaid küsimus sihtkapitali liikmetele.

Kadi Herkül
ERR kultuurportaal, 8. veebruar 2015