NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

"Kodumaa karjed" viib vaataja rännakule viimase 25 aasta emotsionaalselt tähtsatesse hetkedesse


Vaataja ette astub Jaak Prints. Üksi. Ei mingeid dekoratsioone, ekraane, kunstlikku tilulilu. "Kodumaa karjed" liigub visuaal- ja virtuaalkultuuri esteetikast tagasi Peter Brooki tühja ruumi. On spordikommentaarid, poliitikute väljaütlemised, hõiked kodanikelt, laulud ja reklaamid. On näitleja. On sõna jõud. Ja on reis ajas tagasi.

NO99 teatri sõnul presenteerib monotükk näitlejat kui ajastu lühikroonikat. Ehk teisisõnu, Jaak Printsi on kujutatud Eesti ühiskonna hääletoruna: ta näitleb viimase veerandsajandi Eesti elu elavaks. Valitud tekstid on kui teetähised, mis märgivad minevikust tuikavaid hetki, kuid mis samal ajal näitavad suunda homsesse. Teater on teatavasti kaduv kunst, toimub siin ja praegu ja eilset etendust täna enam uuesti kogeda ei saa. Sama lugu on tegelikult igasuguse aja või mälestustega, kui see teatri ja Shakespeare’i "Elu on kui näitelava" konteksti panna.

Kuid on huvitav, kuidas möödunud aja mälestustest saab mäng olevikus. Jaak Prints žongleerib meisterlikult mälupiltidega, luues neist uut reaalsust. Kommentaarid, killud kõnedest, reklaamid, lööklaused jne avavad uksi eilsesse, kirjutavad lahti ajaga joonistunud mustreid. Aeg ja ruum liiguvad Printsi suu kaudu abstraktsete väärtuste ja värske reaalsuse piirimail.

Ühest küljest viib standup meid emotsionaalsesse ajalooruumi. Praeguse youtube’i ajastu fragmentaarses ajaruumis on "Kodumaa karjed" ajastu suhtes tundlik ja tänapäevase infoajastuga ideaalselt sünkroonis. Etendus tõstab muuhulgas teatriteksti küsimuse praeguses ajas. "Kodumaa karjetes" saab infoühiskonna päevakajalistest ajakirjanduslikest tekstilõikudest, kommentaaridest, poplaulu sõnadest kirjanduslik väärtus. Ka netikommentaar võib luua väärtushinnangu.

Eks ole see ka üks ajastu märke – teatriteksti mõiste on muutumas, sama võib öelda laiemalt kunsti kohta. Kõik võib olla kunst ja samas mitte miski. Kõik võib olla kirjandus ja samas mitte miski. Näitleja on selles lavastuses justkui lakmuspaber - vaatame, mis jääb pinnale, mis vajub põhja. Milline info või emotsioon eraldub mõttetühjast mürast. Ajastul, mil info omamine tähendab võimu, on lavastus muidugi kõnekas. Ajakirjanduslikest väljahõigetest saab müüdav kaup, turuobjekt. Jaak Prints on kui ajastu hääletoru. Ja kunstist saab infoühiskonna hääletoru. Või on kunst muutunud infoajastu objektiks, üheks osaks kulgevast teabevoolust, mis muuhulgas töötab läbi ja taasloob informatsiooni? Mööda läinud sündmused saavad lavalaudadelt uue hingamise ja mõtte.

NO99 kodulehel on etendust tutvustav lause: "Jaak Printsi soololavastus on emotsionaalne kokkuvõte häältest, millest moodustub nüüdisaegne Eesti inimene". Jah, lapsepõlv ja noorusaastad loovad inimest. Aga julgen arvata, et ka nüüdisaegsel noorel on võime analüüsida, vaadata ajas tagasi, lugeda ja kuulata endast vanemate inimeste mälestusi ka sel juhul, kui ta ise sel ajal pole elanud. Julgen kahelda, et noor inimene oleks justkui tehtud vaid neist veerandsajandi momentidest. Ajalist pitserit kellegi eksistentsile peale panna tundub meelevaldne.

Kummitama jääb ka see, et võib-olla võinuks "Kodumaa karjetes" läbivaid teemasid rohkemgi olla. Sest kainest kaalutlevast arutelust enam hoiab tormaka hobu rakmeid emotsionaalne jõud. Läbiv joon on pigem tunnetest joobumine kui sügavamõtteline moraalne monoloog. Aga teisest küljest peegeldab see viimaste aastate ajakirjanduse nägu, stiili ja mingis mõttes ka ühiskondlikku küpsust. Inimesed janunevad draama, emotsionaalsete kogemuste, meelelahutuse järele. Ja seda lavastus kindlasti pakub.

"Kodumaa karjetega" jääb NO teater oma identiteedile truuks. Jaak Prints räägib teemadel, mis on kõnekad Eesti ühiskonnas, mis riivavad või puudutavad Eesti inimest. NO45 suhtub mällu kui inspiratsiooniallikasse, kui kohustusse ja vastutusse. "Kodumaa karjed" puhastab inimest viimase kahekümne viie aasta taagast, samas laseb settida meeldejäävail hetkil.

Veerandsada aastat on piisavalt väärikas ajaline määrus, et olla lävepakuks uue ees. Iseseisvuse taastanud Eesti astub täiskasvanud noore mehe kingadesse. Nooruse uljust, tegutsemistahet ja indu peaks veel jätkuma, samas on aeg ehk pehmemaks lihvinud teravad nurgad ja liigse bravuuri. Kas lisandub sellele ka uus kogus elukogemust ja tarkust? Eks ole näha, kui aeg on jälle teatud momentidest üle käinud. Kui uued terad eralduvad sõkaldest ja kinnistuvad oma aega tugeva kajana möödunust, mis loodetavasti kannab oma mõjuruumi kaugele edasi.

Eesti Vabariigi sünnipäevaks sobis Jaak Printsi meisterlik ja tundlik etteaste nagu rusikas silmaauku.

Erle Loonurm
ERRi kultuuriportaal, 3. märts 2015